| Kas MM-sarja uus punktiarvestus teeb rallid põnevamaks? |
|
|
|
|
|
|
| |
Kalle Allik pani veoautokrossi ajaloo kaante vahele
Veoautokrossi ajalugu talletav Kalle Allik koostas temaatilise raamatu, mis kannab pealkirja "Veoautokross läbi aegade". A4 formaadis 240 leheküljeline trükis põhineb autori mälestustel ja veoautokrossi veteranide meenutustel.
Eestis harrastatav veoautokross on atraktiivne ja unikaalne autospordiala maailmas. Hakati sellega tegelema möödunud sajandi viiekümnendate aastate lõpul. Esimeste ametlike Eesti meistrivõistlusteni jõuti aastal 1967, mil korraldati võistlus Viljandi lähistel Holstre Nõmme rajal.
Tänapäeval on veoautokrossi harrastajaid peale Eesti veel vaid Lätis, Leedus ja Venemaal. Veidi teistsuguste autodega ja veidi teistsugustes tingimustes tehakse seda ka Prantsusmaal. Võistlusautod ja võistluste korraldus on läbi aegade kardinaalselt muutunud.
Eriti populaarne oli veoautokross 1970. aastatel, mil Eestis võisteldi Priipalu, Kulbilohu, Holstre-Nõmme, Meegomäe, Maie, Einjärve jt. radadel. Oli aeg, mil näiteks Priipalu rajal, Valgamaal, oli korraga stardis üle 90 võistlusmasina. Oleks ilmselt rohkemgi olnud, aga tollased eeskirjad ei lubanud korraga rajale rohkem kui 10 autot (arvestuslikult) igale kilomeetrile ja Priipalu rada oli 9,4 km pikk.
Ala populaarsus kasvas, kuni aastal 1979 Moskva "kindralid" selle ala NSV Liidus keelustasid. Põhjenduseks toodi, et veoautod on mõeldud töö tegemiseks, mitte maastikul lusti sõitmiseks. Eestlased püüdsid veidi kavaldada ja korraldasid veoautokrossi võistlusi edasi sõjalise sportliku mitmevõistluse nime all. Enne võistlusstarte lasti õhupüssi ja visati granaati. Kaua see nii ei kestnud ning tasapisi hakati liikuma tänapäevase võistlusmudeli poole.
Eestile on palju kuulsust toonud meie bagisõitjad ning täiesti ainulaadne on maailmas Eestist alguse saanud veobagide klass, kus ka tänapäeval superbagide nime all edasi võisteldakse. Lisaks superbagidele võisteldakse Eestis veoautokrossis veel klassides GAZ 51/52 ning GAZ 53.
"Et Eesti meeste mehetegusid jäädvustada, tulin umbes kümme aastat tagasi selle spordiala veteranidega suheldes mõttele hakata vastavat materjali koguma, digitaliseerima, säilitama ja avaldama. Väga väike osa sellest materjalist ongi koondatud raamatusse," räägib Kalle Allik.
Raamatu autor märgib, et koostamise käigus puutus ta kokku paljude endiste ja praeguste veoautokrossi sõitjatega ning selle unikaalse spordiala fännidega, paljude juba taevastele radadele siirdunud võidukihutajate pereliikmetega. "Kõik nad jagasid meelsasti enda mõtteid ja meenutusi veoautokrossist kui ühest erilisest nähtusest," sõnab Allik.
"Kindlasti pole selle raamatu puhul tegu Eesti veoautokrossi entsüklopeediaga ja ei pretendeeri raamatus avaldatu absoluutsele tõele. Põhineb kirjapandu just minu enda isiklikel mälestustel ja tähelepanekutel ning veoautokrossi veteranide meenutustel. Abiks olid vanades ajalehtedes ja võistluskavades avaldatud materjalid."
Raamatu ülesehitusest kõneldes lausub Kalle Allik, et suur rõhk on raamatus fotodel: "Neid läks raamatusse rohkem kui pool tuhat. Raamatus on 33 alajaotust, kus tuleb juttu veoautokrossist ja ka bagimeestest mitme tahu pealt. Sõitjatest, radadest, masinatest jne. Raamatus on kõigele muule lisaks ära märgitud kõik veoautokrossi vanades kavades ja protokollides kirjas olnud võistlejad, kes aastatel 1961-2021 veoautokrossi võistlustel stardis on olnud. Neid sai kokku 729."
Kalle Alliku sõnul raamatupoodidest värskelt ilmunud raamatut ei leia. "Infot raamatu soetamise võimalustest leiab näoraamatu "Veoautokrossi ajalugu" kontolt," täpsustab ta.
|
|
|
|
| Otsing | Sisukord
| Reklaam | Kontaktinfo
