| Kas MM-sarja uus punktiarvestus teeb rallid põnevamaks? |
|
|
|
|
|
|
| |
Peakohtunik: lipumehed käitusid õigesti
 |
| Loe lisaks |
|
|
|
Tapa autokrossil GAZ 51/52 finaalsõidus toimunud avarii, kus Andris Jurciņši võistlusauto muutus sisuliselt vanarauaks, on tekitanud mõnedes kiibitsejates õigustamatuid kirgi.
Tänapäeva autospordivõistlusel ei jää filmikaamera objektiivi taha vist mitte ükski seik. Nii juhtus ka Andris Jurciņši ja Ott Kevvai kokkupõrkega – asjaarmastajast filmihuviline sai selle kaadrisse väga hea nurga alt ning näha on ka kohtunike tegevus. Youtube üles riputatud videole leidus aga kommenteerija, kelle arvates, tsiteerin, oli sündmusel kaks ebameeldivat seika: "lolli näoga vahtivad rajajulgestajad (ideaalmaailmas lendavad avariipaika ja kontrolliva üle, kas piloodiga kõik korras) ning kaasvõistleja, kes ideaalmaailmas oleks kinni pidanud ja kontrollinud, kas konkurendiga on kõik korras…"
Eestis on mingil põhjusel levinud (väär)arusaam, et kõik rajajulgestajad on lollid või lambad, kuid vähemalt antud juhul ei pea see paika. Oma teadmatust demonstreerib hoopis kommentaari kirjutaja.
Kõigepealt: vähemalt veoautokrossivõistluste lipukohtunikud pole (tsitaat): "lapsed, kellele pole võibolla ka seletatud, kuidas peaks käituma antud situatsioonis."
Tegelikult on tegemist on 17-20 aastaste noorukitega, kellest valdav enamus on läbinud vastava koolituse. Kohtunikepostid on mehitatud nii, et vähemalt ühel kahest kohtunikust on varasem kogemus ja loomulikult ka rajakohtuniku litsents. Need poisid-tüdrukud ei oma mitte ainult teoreetilisi teadmisi, vaid nad on ka praktiliselt õppinud kasutama tulekustutit, nad teavad, kuidas käituda siis, kui võistleja on vigastada saanud ja mis kõige tähtsam: neil on meeles lipukohtuniku põhitõde – esimese asjana kindlusta enda julgeolek!
Antud olukorras tundus kiibitsejaile, et nii rajakohtunikud kui ka avarii teine osapool, võidusõitja Ott Kevvai, käitusid osavõtmatult – ühed ei jooksnud kummuli paiskunud auto juurde, teine ei pidanud kinni ja ei läinud vaatama, kas Jurciņšiga on kõik korras.
Annan siinkohal sõna võistluste peakohtunikule, Eesti Autospordi Liidu veoautokomitee esimehele Jaan Villakule, kes, muide, hindas Tapal toimetanud rajakohtunike töö võistlusjärgses raportis puhtale "viiele".
"Rajakohtunike tegevus oli sada protsenti õige," kinnitas Villak. "Nägin ka ise seda avariid suhteliselt lähedalt ning jälgisin, mis toimub. Üks kohtunikest hakkas kohe näitama kollast lippu, teine astus paar sammu eemale, et saavutada silmside kummuli paiskunud auto juhiga. Ta nägi, et võistleja liigutab ja hakkab autost välja tulema ning seepärast polnud tal mingit põhjust joosta autoni. Samal ajal ju võistlus jätkus ning kurvile olid lähenemas järgmised autod. Raja peal või selle vahetus läheduses jooksev kohtunik paneb enda elu ohtu ja seepärast on selline tegevus neil keelatud, kui just tungivat vajadust pole. Ja eriline rumalus olnuks muidugi, kui Ott Kevvai avariikohal auto kinni pidanuks ja hakanuks võistluse ajal mööda rada kõndima – ma kinnitan, et sellisel juhul saanuks ta karistada. Nii tema kui auto olnuks järgmistele võistlejaile lisatakistuseks."
Jaan Villaku sõnul pole võistlustel probleeme mitte lipukohtunike oskustega, vaid pealtvaatajate ja fotograafidega. "Piirdelinte ei taheta tunnistada ja seda juhtus ka Tapal," märkis Villak. "Ja muidugi leidub alati hulk targutajaid, kes peavad oma nina toppima avariipaika, sest arvavad, et ilma nende nõu ja jõuta ei suuda korraldajad avariilist autot teisaldada ega muud tarka teha. Ka antud juhul pidin ma mitu tegelast lindi taha tagasi ajama."
Villaku sõnul tegutseb veoautokrossis hetkel kaks kohtunikebrigaadi – üks Põhja-, teine Lõuna-Eestis. "Kummalegi brigaadile etteheiteid pole, kuigi väiksemaid apsakaid on neilgi juhtunud. Samas on ka ekstreemsetes olukordades ilusti hakkama saadud – ka paar aastat tagasi süttinud auto kustutati sekunditega. Mõlema brigaadi põhijõud on läbinud koolituse. Ja mis teeb heameelt – lisaks poistele pakub see amet huvi ka tüdrukutele, kes ei jää oma "meeskolleegidele" sugugi alla."
Korraldajad maksavad rajajulgestajaile muidugi väikest taskuraha, kuid usun, et see pole nende jaoks ainumäärav – neil on autospordi vastu ikka huvi ka. Lipubrigaadidest on juba välja kasvanud ka tegelased, keda saab kasutada teistes ametites – stardikohtunikena jne.
Olgu siinkohal välja toodud ja ümber lükatud veel paar väärarusaama, mis on publiku hulgas laialt levinud. Näiteks: "Mis ta lollakas enam kollast lippu ei näita! Kaks ringi viitsis näidata ja rohkem ei viitsi!"
Vastus: ei peagi rohkem näitama! Kui tegemist on n-ö passiivse ohuga, autoga, mis seisab raja ääres ja otseselt konkurente ei takista, siis näidataksegi kollast lippu vaid kahe ringi jooksul.
"See kohtunik on küll lakku täis!" Vastus: "jah, olid ajad, olid majad." Oli aegu, kus lipukohtunikuks palgati suvaline kättejuhtunud jorss ja iial ei teadnud, millises staadiumis ta õhtusse jõuab. Neli aastat tagasi nägin oma silmaga, kus Jaan Villak võttis nokastunud kohtuniku käest lipu ära, andis talle sellega piki selga, ja mina pole rohkem ühtegi purjus kohtunikku veoautokrossil näinud. Kui keegi näeb, siis informeerige sellest koheselt Jaani või mind – selline tegelane ei pea kohtunikuametit enam mitte kunagi. Vähemalt veoautokrossil mitte.
Tunnistan, et mu kirjutis tuli emotsionaalne, aga loodan, et kui keegi selle läbi lugeda viitsis, siis mõistab ta asju veidi paremini. Väga lihtne on raja ääres õlut libistada ja targutada. Konstruktiivne kriitika on alati teretulnud, aga kui oma tööd hästi teinud tegelasi niisama lambist süüdistatakse, siis see ajab mu karvad turri. Lipupoisid-tüdrukud loevad muide ka kommentaare ja arvake ära, mis tunne neil on, kui tegelikult teevad nad kõik õigesti, aga mõni "tark" võtab ikka haukuda.
Need noorukid, kes viitsivad päev läbi raja ääres tööd teha, on autospordivõistluste läbiviimisel hindamatud abilised.
|
|
|
|
| Otsing | Sisukord
| Reklaam | Kontaktinfo
