| Kas MM-sarja uus punktiarvestus teeb rallid põnevamaks? |
|
|
|
|
|
|
| |
| ... > Jordaania > Kuidas läks ralli eestlastel Jordaanias 23 aastat tagasi? |
 |
Kuidas läks ralli eestlastel Jordaanias 23 aastat tagasi?
1300 km pikkusel autorallil Jordaanias osales 1987. aastal 12 riigi 48 auto seas viis NSVL võistluspaari. Klassivõidu saavutasid Lada VFTS-il sõitnud eestlased Raido Rüütel ja Tõnu Vunn.
Harjumatutes oludes toimunud rallil, kus finišisse jõudis vaid 19 autot, saavutas NSV Liidu rallimeeskond toona võõrustajate järel teise koha. Karksi kolhoosi võidusõitjad Raido Rüütel ja Tõnu Vunn platseerusid absoluutarvestuses seitsmendaks. Kuni 1600 kuupsentimeetrise mootoriga autode arvestuses tähendas see klassivõitu riialaste Ivars Caune - Andris Cimkuse ning Stazys Brundza - Sergei Dadvani ees.
Kuidas kirjeldas Rüütel toonast võidusõitu? "Jordaania ralli oli Lähis-Ida maade meistrivõistluste üks raskemaid etappe. Stardiprotokollis oli 49 ekipaaži. Lisaks Lähis-Ida sportlastele tegid kaasa ka inglased, soomlased ja Nõukogude Liidu viis paari," rääkis Rüütel, lisades, et kõige nimekam mees oli Lasse Lamppi. Lasse Lamppi ja Pentti Kukula oma Mitsubishi Starion Turbol lõpetasid tollase Jordaania ralli 14. kohaga.
Sõidu võitsid Araabia Ühendemiraatide värvides sõitnud britid Mohammed Bin Sulayem - John Spiller Toyota Celica Twincam Turbol. Teiseks jäid aasta varem esikoha saavutanud Saeed al Hajiri - Nigel Harris David Richardsi juhitud Prodrive ettevalmistusega ralliautol Porsche 911 SC RS ning kolmandaks platseerusid Hani Bisharat - Wafai Mseis Toyota Celical.
"Meil tuli 1600-ste Ladadega kihutada võidu 2- ja 2,5-liitriste tunduvalt võimsamate autodega. Seetõttu ei saanud ükski meie paar seada endale reaalselt eesmärgiks ralli võitmist. Küll oli aga sihikul koht esikümne seas," rääkis Raido Rüütel.
Lõpuni jõudnud autode seas oli kolm NSVL koondise sõidukit - täpselt niipalju, kui oli vaja võistkondlikuks arvestuseks. "Vukovitš - Svingevitš katkestasid mootori purunemise tõttu eelviimasel katsel, meie maa esinumbrid Eugenijus Tumalevičius - Pranas Videika pärast 10. kiiruskatset."
Kolm päeva kestnud rallil oli kokku 34 kiiruskatset. Suurem osa neist olid lühikesed, kuid oli ka pikki, üle 30 km kihutamisi. "Meie jaoks oli rallil vaid üks eesmärk - kindlalt lõpetada ja mitte kukkuda välja esikümnest. Pikal rallil on oskusel säästa ennast, autot ja ka mehhaanikud eriline kaal. Sõita tuli ratsionaalselt, kindlalt, edukalt ja samal ajal riskeerimata. Ainsad, kellele lubati rohkemat, olid Tumalevičius - Videika. Ja kui nende auto mootoril poleks purunenud kolb, oleksid nad ehk kuue sisse mahtunudki. Teisalt, rahulikum sõit oleks säästnud autod, kuid koht oleks siis olnud kindlasti tagapool. Pole sugugi lihtne hinnata kolmepäevasel rallil oma võimeid ja võta autolt just niipalju kui võib."
Raido Rüütel tunnistas, et ega neilgi kõik viperusteta sujunud. Teise päeva hommikul läks nende auto küll tavalisel kombel käima, kuid stardiestakaadile tuli see lükata. "Viga, mille sünnitas mootorile harjumatu palavus, oli sedavõrd tavatu, et selle otsimisele kulus aega kaks minutit rohkem, kui oleks tohtinud. Hea, et teine jagaja oli tagavaraks autos. Teise päeva esimese kiiruskatse starti jäime küll 2 minutit hiljaks, kuid selle mahajäämuse suutsime peagi tasa teha. Olime ju sõitnud kogu aeg teatud varuga."
11. kiiruskatsel hakkas nende Žigulil tavapäratut häält tegema neljas käik. "Igaks juhuks ma seda enam ei kasutanud," märkis Rüütel. "Lülitasin pärast kolmandat kohe sisse viienda. Alles pärast 16. katset tuli nii pikk puhkepaus, et jõudsime käigukasti ära vahetada."
Teise päeva lõpuks olid Raido Rüütel - Tõnu Vunn kaheksandal kohal. Viimasel päeval jäid eestlased taktikale truuks ning lõpetasid sõidu klassivõiduga.
"Jordaaniasse sõites kujutasin ma ette, et seal peab vaevlema liivaga. Tegelikult kulges suurem osa rallist mööda kiviklibuseid lagendikke. Kui meil dikteerib kiiruse kurv, siis seal on määravaks teeolud. Kurve peaaegu et polegi. Legendis tekkisid uued kategooriad, mida mujal sõites pole olnud vaja kasutada. Nagu näiteks "auk ohuga", auk kahe ohuga", "auk stopiga" jne. Kõrbes sõitmise teeb keerukaks ka see, et seal pole praktiliselt mingeid orientiire. Rada oli märgistatud punaseks värvitud põllukividega. Ja ikkagi eksis mõni võistlusauto ära. Suureks nuhtluseks oli ka tolm."
Rüütel jätkas: "Mulle andis see ralli sportlikus mõttes palju. Sain kontrollida ennast ja autot, kuidas see nii suurele koormusele vastu peab. Seal tundsin, milline kaal on sõitja kehalisel ettevalmistusel."
"Tavatu oli Jordaanias ka mehhaanikute töö. Nad kihutasid ühe kiiruskatse lõpust teise, ühtki vahele jätmata. Tööd jätkus ja aega oli vähe," sõnas Raido Rüütel. Mehhaanikute seas oli ka kolm eestlast. Lisaks oma klubi mehele Toivo Naarismale olid Jordaanias ka Väino Vahesalu ning Ivo Juhkam. Varem olid need mehed Vello Õunpuu mehhaanikud ning said temaga koos palju reisida ning näha. Hiljem olid nad abiks Aavo Pikkuusi ralliauto sättimisel.
Ralli korraldus oli Raido Rüütli sõnul ladus, kuid nii pikka trassi siiski igal pool ei valvatud. "Ühes kohas oli keegi rajale pannud liiklemist keelava märgi. Kes uskus, et üle öö võidi rada muuta, sõitis vales suunas. Nii suurt eksimist oli raske tagasi teha," lausus ta.
Tollasel rallil osales ka Jordaania kuninga poeg prints Abdullah, kes oli aasta varem tulnud samadel võistlustel kolmandaks. 1987. aastal tabas teda ebaõnn - rajalt väljasõit vigastas autot sedavõrd, et sõit tuli pooleli jätta.
|
|
|
|
| Otsing | Sisukord
| Reklaam | Kontaktinfo
