Toomas Vabamäe viis minutit tipp-piloodiga rallirajal

E.O.S. Peugeot ralli avapäeva hommikul 22. juulil testis Markko Märtin 307 WRC vedrustust ja rehve, keskpäeval sai temaga paari kilomeetri pikkuse rajalõigu läbida kümmekond inimest. Oma muljetest tipp-piloodi kõrval räägib Peugeot' piloodi kõrval esimesena kihutada saanud Auto Bild Eesti peatoimetaja Toomas Vabamäe.

Kes Markko kõrval istuda said?

Seal oli palju rahvast: mina sõitsin esimesena, siis Olaf Suuder, Jaan Kirsipuu, rahvasaadik Neinar Seli, Rainer Aus, Tõnis Rüütmann, Maarja Rüütmann, Arnout Lugtmeijer. Vast ei jäänud keegi kahe silma vahele.

Markko ütluse järgi oli teelõik umbes kaks kilomeetrit pikk (Alaküla katselt läbi Alaküla Otepää-Sangaste maanteeni), aga mulle tundus see natuke pikem. Sõitsime korra edasi-tagasi.

Sul on varasemast ajast samuti analoogseid kogemusi?

Varem on mind sõidutanud Urmo Aava Focus WRC-ga jäisel kruusateel ja Ignisega Vasalemma karjääri ümbruses. Focusega oli elamuseks jõud, millega auto end kurvis sirgeks veab. Ignise puhul tundus uskumatuna kurvi sisenemise kiirus.

Ühe vahva sõiduelamuse sain kunagi Margus Muraka kõrval. Sõitsime väga vinge tänava-Imprezaga kuskil Saku taga, kus rallimehed trenni teevad.

Väga vinge elamus oli ka Pirelli katsetrekil N-rühma Imprezaga, mille roolis oli itaallane Gianpaolo Tenchini. Nimi pole väga tuntud, aga mees on Pirelli testsõitja ja Petter Solberg ütles, et seal rajal on too mees temast kiirem. Sõit kais nimelt asfaldil ja see oli kruusateest väga erinev kogemus. Ka ringrajasõitu see kulgemine ei meenutanud.

Kui ohutult end Markko kõrval tundsid?

Täiesti turvaliselt. WRC-autod on ikka väga kõvad ja kolmetollise laiusega rihmad hoiavad istme küljes kõvasti kinni. Sõitja kvalifikatsioon oli ju ka võimalikest peaaegu kõige kõrgem ning sama rada oli ta enne juba vähemalt kümmekond korda läbinud. Ainus põnev hetk tekkis siis, kui nägin teeservas koera: mis siis, kui ta nüüd teele astub ja me talle otsa põrutame. Markko pidi teda ka nägema, aga kiirust igatahes ei muutnud.

Mis sõidu ajal su tähelepanu kõige enam köitis?

Teele ma suurt ei vaadanud. Püüdsin jälgida Markko jalgade tööd, aga oodatud stepptantsu pedaalidel ma ei näinud. Pidurit vajutas Markko märksa harvem, kui ma arvata oskasin.

Auto käitumine oli märksa sujuvam, nii kurvides kui ka trampliinidel. Igal jõnksul ootasin, et auto tuleb kõva mürtsatusega maha tagasi, aga ei midagi sellist. Järeldasin, et ju siis masin mast lahti ei tõusegi, aga pärast nägin fotosid, mis vastupidist kinnitasid.

Mis sind tema sõidu juures hämmastas?

Ilmselt sõitis ta üsna maksimumilähedase kiirusega (Beef igatahes väitis, et ega suurt kiiremini enam ei saa), selle kohta tuli tal väga vähe trajektoori korrigeerida. Testiga olla Markkol hakanud tekkima mingi usaldus auto vastu, aga kuidas ta sõidaks autol, mida täielikult usaldab?

Kas 307 WRC-s istudes oli kuidagi tunda ka, et aknast avaneb auto maksumust silmas pidades miljonivaade? Kui jah, milles see sinu kui autoajakirjaniku jaoks väljendus?

Isegi päris mitme miljoni vaade, kui kroonides lugeda. Auto hinnale ma ei mõelnud. Isegi iste ja rihmad olid üsna samasugused, nagu igas tavalises võistlusautos, näidikud ja aparaadidki ei erine oluliselt odavamate rallikate omadest. WRC-auto kõige kallimat osa, käigukasti, nähti testi ajal ka, kui mehaanikud seda vahetasid. Fotograaf tegi käigukastist ka pilti, aga see paluti tal maha kustutada.

Kas vestlesite sõidu ajal? Puudutasite ka vedrustuse teemat ja uue hooaja plaane?

Väga vähe. Markko pani tähele, et ma teed ei jälgi ja küsis, kas mind huvitavad jalad rohkem. Ütlesin, et jah, teed saab ju muul ajalgi vaadata. Kuna ajagraafik oli tihe, siis autos pikemaks jutuks aega ei jäänud.

Kuidas kogemust tervikuna hindad?

Põnev igatahes. Varasemate kogemustga võrreldes ütleksin, et võhik WRC-autos selle tegelikku kiirust ei tunneta. Rääkisin sõidust ka Urmo Aavale, tema ütles: "Petta said! Selles mõttes, et see auto liigub palju kiiremini kui sa arvatagi oskad. Kui ta teelt välja lendab, siis saad aru - selle järgi, kui kaugele metsa ta läheb."



Toomas Vabamäe ja Markko Märtin. Foto: Indrek Ilomets