| Kas MM-sarja uus punktiarvestus teeb rallid põnevamaks? |
|
|
|
|
|
|
| |
| Avaleht > Marika Rauam: Martin tõi meie perre autospordipisiku |
 |
Marika Rauam: Martin tõi meie perre autospordipisiku
 "Põhiline on see, et piisab mul kusagil võõramas seltskonnas oma perekonnanime avalikustada, kui leidub ikka keegi, kes küsib, et kas te olete selle rallisõitja sugulane," räägib Marika Rauam, kelle poeg Martin on ralliteedel kibe käsi.
Marikale meeldivad autod, seda ta ei salga. Tõsi, mitte küll niipalju, et ise võidukihutamistele kipuks, ent autospordis on tal "käpp sees". "Huvi autode vastu tekkis vist siis, kui load sain - ammu seega," ütleb Marika. Eriline armastus kuulub tal aga VW Põrnikatele. Ta ise arvab, et see sümpaatia on vastastikune ja sai alguse kümme aasta eest, kui neid autosid Eestimaa teedel kohtama hakkas. "See oli armastus esimesest silmapilgust," sõnab Marika, kelle esimeseks sõiduvahendiks oli hoopiski GAZ. Siis oli Marika kuue aastane.
Aga, et rallikrossiradadel on aastaid kihutanud ka põrnikaklubisse kuuluv Tarmo Rosenberg oma VW Beetlega, on mõistetav, miks Marika autospordi vastu laiemat huvi tunneb, kui ainult poja sõidud. "Me kõik klubis fänname seda. Mu meelest see auto kaunistab iga võidusõitu. Vahel on mängu ilu olulisemgi, kui võit. Aga eks Põrnikas ole muidugi rahuliku kulgemise jaoks sobilikum," teab 1997. aastast Põrnikaklubisse kuuluv Marika, kes ise suviti samuti Põrnikaga sõidab.
Autospordipisik nakatas
"Meie perre on autospordipisiku raudselt Martin toonud," on Marika kindel. "Esimene kord oli ühel nädalalõpu veetmisel kusagil Otepää lähistel, kui turiste lõbustati pisikese jääraja võistlusega. Martin osales ka ja pani kõigile pika puuga ära. Siis ma olin küll uhke, sest teised osalejad olid ikka täiskasvanud ja poisid, kellel isad rallisõitjad ning neile rallisõit mitte võõras polnud. See, et sellest midagi püsivamat saab veel ei teadnud," selgitab ta poeg Martini esimesi samme autospordis.
Seda, kuidas autospordist sai pereelu pärisosa, kirjeldab Marika järgmiselt: "Mind hoiti mingi aeg teadmatuses ka. Nad isaga veidi varjatult tegutsesid ja kui juba asi trenniks kippus, siis sain alles mina aimu," ütleb Marika. "Midagi nii oli jah vist," muigab Martin, kes enne rallisõitu oli proovinud ujumist ja tennist.
Autoralli pole ohtlikum kui golf
Kas õppeedukuse pärast ei ole põhjust muretseda, kui autosport pojal megalt palju aega neelab? "Eks seda teab küll tema ise kõige paremini. Raskem ehk oli just gümnaasiumi lõpuklassis, sest aega jäi ikka väga vähe õppimiseks. Aga lõpetas ta gümnaasiumi täiesti normaalselt, nii, et vähemalt tunnistusel ralli ei kajastunud," kinnitab Marika.
Ja autosporti suhtub Marika Rauam väga hästi. Võidusõit on etem, kui niisama molutamine, leiab Marika. "Sedasi ma küll pole mõelda osanud, et nüüd poeg ohtliku alaga tegeleb. Ohtlik oleks asi siis, kui ta näiteks suitsetaks ja jooks või narkootikume tarbiks. Aga ohutunne on ikka. Ka siis, kui ta golfi mängiks. Oma poeg ju," ütleb Marika.
"Rallisõitja ema kõige suurem rõõm on ikka see, kui pojal õnnestub ennast ja auto tervena ning võimalikult hea ajaga finišisse tuua," räägib Marika ja selgitab, et emade mured on alati samad, mistahes alaga lapsed ka ei tegeleks. "Rõõm on sellest, et ta saab tegeleda alaga, mis väga meeldib ja milles ta hakkab professionaalsust saavutama. Ja et teda hinnatakse. Emamured aga ei erine tavalise lapse emade muredest ja pole ralliga seotud."
Aga kuidas siis on, kui poja auto üle katuse keerab? Ikka ju juhtub... Marika teab, et juhtub ning kirjeldab, kuidas siis asjad käivad: "Nendel kordadel, kui võsa on küntud ja üle katuse käidud, pole mind kohal olnud ning hiljem sellest kuulda, pole peale hetkelise ehmatuse enam see. Meelde on jäänud üks ammune kord, kui Martin ise helistas pärast esimest katuselkäiku. Küsis viisakalt hakatuseks, et kas ma istun. Ei saanud esiti arugi, mispärast ma istuma pean. Siis alles ütles, et ärgu ma nüüd närveerigu. Ma siis veel ei osanud närveeridagi, nii uus oli see ralli minu jaoks."
"Võib-olla kõikide emmed pole piisavalt hullud,"
selgitab Marika põhjuseid, miks Martinil alati võistlustel kodune tugi selja taga. Kuigi suurema panuse Martini autosportlase karjääri redelil edenemise eest annab Martini enda kinnitusel isa, ei saa alahinnata kogu pere toetust.
"Tavaliselt käivad võistlustel kaasas isa ja noorem vend. Elukorraldust see meil palju ei muuda, oleme kõik juba harjunud. Martin on ammu väga iseseisev," jätkab 20-aastase piloodi ema, kelle kinnitusel käib kodus alalõpmata jutt autospordi ümber. Iseäranis rallide toimumise ajal.
"Kui on kehvasti läinud, siis ma väga ei torgi. Eks ta ühel hetkel ise räägib. Enne võistlust hoidun ma sellest teemast üldse. Katsun käituda nagu tavalisel hommikul. Inimene läheb ju nii keerulist ala sooritama, peab ometi keskenduma," kinnitab Marika. "Pärast võistlust sõltub palju sellest, kui väsinud ta tagasi tulles on ja millal koju jõuab. Vahel alles öösel. Martini memm ja taat on suured Martini fännid, siis ikka pärast suuremat võitu tulevad õnnitlema. Mingit eraldi pidu me ei korralda. Võib-olla oleme võitudega harjunud ka."
Kuigi Marika on saatuse tahtel kummuliläinud autodes viibinud enam kui Martin, pelgab ta poja kõrval autos istuda. "Treeningutel ma seal autos istunud ei ole, küll aga seisvas ralliautos. Seal on hirmus ja väga ei kõrvalistmele kipu. Ma kardan ta kõrval tavalise tänavasõiduautoga sõites ka istuda. Ainuke asi millega siis ennast lohutan, on see, et enam kindlamat pilooti oleks vist raske välja mõelda."
Ka märgib Marika Rauam, et ise võistlemisele ta mõelnud ei ole: "Mulle piisab täielikult sellest adrenaliinist, mis Martin tekitab." Ja Martin adrenaliini tekitada mõistab samahästi nagu kihutada. Ajalugu mäletab, et maal traktoriga kive vedades juhtunud kord nii, et kihutamisest sai asja, kuid eesmärk jäi justkui täitmata. "Kihutasin traktoriga nii hullusti, et kõik kivid kukkusid koduteel maha," meenutab nüüdseks autorallidel N-rühmas konkurentsi pakkuv Martin.
Miks Martin üldse võistlema kipub, selle kohta on Marikal oma arvamus: "Eks see ole vist mingi üldine saavutusvajadus, proovilepanek, tõestada eelkõige endale, et on parim, sest ta ise usub sellesse. Siis minagi ju. Tundub, ta usaldab ennast ja neid, kes tema ja ta auto ümber rallide ajal sebivad. Kindlasti pole karikate hulk riiulis mingi motivatsioon. Enam. Nad ei mahu hästi enam ära ka."
Kasvatada ühte või kahte rallisõitjat?
Marika Rauami kolleegid küsivad enne rallit temalt meeleolusid ja tähtede seisu. Ja pärast rallit ütlevad: "Nägin su poega telekas." Pole võimatu, et mõne aasta pärast peab Marika kulmu kergitama ja esitama lakoonilise küsimuse: "Kumba?"
Martini edusammud innustavad ka tema 10-aastast venda Oliveri, kes seni peaasjalikult kardispordiga tegelenud. "Oliver kipub autorooli, ojaa, kuidas kipub. Oli nõus isegi džuudo trenni mõnda aega ainult sellepärast välja kannatama, et isa lubas siis "vaadata", kuidas ta autorooli saaks," räägib poiste ema.
"Karti sõitis Oliver mõnda aega ja mitte halvasti. Proovinud on muidugi kõik võimalused ära, jäärada tuli tegelikult väga hästi välja. Isegi Martin arvas, et tuleb küll. Ta noor alles, vaja autot ja ideed, et sõitma saada."
Head killud aitavad võita
"Mulle meeldib see, et Martin on kõige selle tähelepanu juures, mis talle on langenud, tagasihoidlikuks jäänud. Ta pole nina püsti ajanud ja see on minu meelest kõige tähtsam. Ja tal on üks pagana hea omadus, säilitada huumorimeel, ükskõik mis ka ei juhtuks," sõnab Marika, kelle arvates on huumoriga ellusuhtumine neil geenides ja päritud ehk vanaisalt.
"Ma isegi ei tea, kas seda võib kirja panna, aga millalgi kolm-neli aastat tagasi ütles Martin mulle, et temast saab kunagi ka maailmameister," sõnas Marika lõpetuseks. Kui viimati öeldu tõeks saab, lugesite ajakirjas Autobild Eesti ilmunud lugu tulevase maailmameistri emaga.
|
|
|
|
| Otsing | Sisukord
| Reklaam | Kontaktinfo
