| Kas MM-sarja uus punktiarvestus teeb rallid põnevamaks? |
|
|
|
|
|
|
| |
| Avaleht > Marek Toome: Kuni 1995 aasta lõpuni võttis ralli minu aja |
 |
Marek Toome: Kuni 1995 aasta lõpuni võttis ralli minu aja
 "Kas rallisõitjad sõidavad kogu aeg gaas põhjas," esitas üks pisike poiss kunagi oma isale küsimuse. Kuigi praeguseks on poisist sirgunud mees ja autoralli karjäärgi selja taha jäänud, ei möödu ühtegi rallit, kus Marek Toome rallihuvilistele silmailu ei paku.
Kuigi Marek on rallisõitjakarjääri lõpetanud, kihutab ta võistlustel koos Tigris Nõgolsiga Eesti Autospordi Liidu ametliku ohutusautoga.
Alustame päris algusest. Kuidas sa üldse ralli juurde jõudsid?
Üheks põhjuseks võis olla see, et mu isa sõitis reeglina suhteliselt kiiresti ja kindlalt. Aga võibolla see, et Tartus kümnendas keskkoolis õppides oli minu klassivenna isa rallisõitja ja vahel käis ta oma pläriseva autoga koolis poisil järgi. See avaldas mulle muljet. Samas polnud ma kunagi ühtegi rallit oma silmaga veel näinud.
Päris ralli lähedale sattusin ma 1985. aastal, kui TEMT-is õppides tutvusin Ants Tõnbergiga, kes oli tehnikaspordi klubi "Sõprus" direktor. Sõpruse klubis võistlesid sellel ajal väga tuntud tippsõitjad Vallo Soots ja Toomas Putmaker. Eks ma siis oma vaba aega Vihuris, Sootsi ralliboksis veetma hakkasin. Tegin selliseid lihtsamaid töid ja käisin nö mehaanikuna rallidel kaasas.
Kuna ise autospordis esimesi samme astusid?
1986. aastal sain juhiload ja koos sellega ka Sootsi endise ralliauto Lada 2105 VFTS. Sama auto, millega ta 1985 aastal Baltika ralli võitis. Sõpruse klubisse kuulus peale minu ka veel ringrajal tänane tegija Tõnu Soomer. Koos temaga me alustasime osalemist lumeradadel, rallikrossidel, kuid põhirõhk jäi ringrajale, seda põhjusel, et meie treener Ants Tõnberg oli ju tegev ringrajasõitja.
Mäletan ähmaselt, et 1986. aastal osalesime nullautona koos Tõnu Soomeriga mingil talverallil ja vist olime roolis kordamööda.
Kuidas kohtusid oma pikaajalise kaardilugeja Aleksander Käoga?
1987. aasta alguses helises ühel õhtul telefon ja toru otsas oli Aleksander Käo. Mina teda isiklikult ei tundnud, kuid meil olid ühised sõbrad. Esmasel kohtumisel teatas Aleksander, et on võimalus pääseda Karksi Ralli teami sõitjateks. Karksi klubi oli toona tugev tegija, mille ridadesse kuulusid Raido Rüütel, Hardi Mets ja Ivar Peedu. Meile pakuti tippspordist loobunud Ando Nõela kohta, st autot.
Meeskonna juhiks oli Jüri Kuusk, kes suunaski Käo Sassi minu juurde. Meie pidime aga omavahel otsustama, kumb rooli istub. Minul oli mingi autoga sõitmise kogemus olemas, aga Sassil oli suur kardisõidu kogemus. Lõpuks pakkus Sass välja variandi, et läheme ja valime ühe teelõigu ning kumb meist kiiremini selle läbib, istubki rooli.
Valisime Vaida ja Jüri vahelise kruusatee, tuntud kui Jüri kiiruskatse, millel ma siis esimesena sõitsin. Kui tema rooli istus ja gaasi põhja vajutas oli mul pilt kohe selge, kuidas see lõppeb. Pärast viitsadat meetrit sõitu veeresime kaks tiiru üle katuse. Autost välja ronides teatas Sass, kes meist rooli istub.
Jüri Kuusk seadis meile tingimuseks, et standard tänavasõidumootoriga autoga tuleb hooaja lõpuks jõuda esimesse liigasse. Kui ei, siis on meie karjääril Karksi klubis kriips peal. Õnneks lõpetasime hooaja kolmandana ja pääsesime kindlalt esiliigasse. See oli siis minu esimene ralliaasta, olin siis 19 aastane.
Milliste autodega oma võistlejakarjääri jooksul sõitnud oled?
Sõidetud ja testitud on paljusid erinevat marki ralliautosid, kuid võistelnud olen järgmiste autodega: Lada 2105, Lada Samara 1300, Lada Samara 1500, Toyota Celica 4wd Turbo ja Mitsubishi Lancer Evo 2.
Kas oled ka sturmani ametit pidanud?
Ei, mitte kunagi.
Kes sul on sportlaskarjääri jooksul kaardilugejateks olnud?
Võidusõidu karjääri jooksul ei ole ma peale Aleksander Käo kellegagi koos sõitnud.
Milliste aladega oled rallile lisaks tegelenud?
Alustasin karjääri lumeradadel, rallikrossidel ja ringradadel. Lumeraja ja rallikrossi võistlustel olen ma pisteliselt ka hiljem osalenud, kuid sellised mees-mehe vastu võistlused olid seoses kalli tehnikaga seotud suure riskiga, mistõttu suhtusime sellesse väga ettevaatlikult.
Millised on su parimad saavutused?
Raske öelda, milline saavutus see kõige väärtuslikum on. Eks igal karjääri etapil saavutatu omab teatud väärtust. Kasvõi esimene suurem eesmärgi täitumine, kui 150 võistleja seast kolmandana esiliigasse pääsesin. See tulemus tähendas ju palju, kõigepealt klubi juhi poolt seatud tingimuse täitmine ja võimalus karjääri jätkamist suures Karksi klubis. Teisalt sisendas enesekindlust fakt, et lahja tehnikaga suutsime end väga tihedas konkurentsis läbi lüüa.
Oled sa ka statistikat pidanud, kui mitmel rallil oled üldse osalenud?
Ei. Võibolla suudaks tagantjärgi midagi tuletada, kuid kahtlen. Arvan, et neid võistlusi võib olla saja ringis.
Mis rallit Eestis parimaks pead?
Mina eelistan Lõuna-Eestis toimuvaid rallisid. Arvan, et selles osas on vist enamik rallisõitjaid minuga samal arvamusel. Lõuna-Eesti teed on niipalju huvitavamad, et selles osas ei saagi Põhja-Eestist ka parima tahtmise juures midagi vastu panna. Seega on kõik lõunas toimuvad rallid head, vaid ralli korraldus võib tekitada mingi konkreetse ralli eelistuse. Täna hindan ma neid võrdselt headeks.
Saaremaa ralli on minu jaoks samuti tähtsal kohal, sest reeglina on mul seal alati hästi läinud. Sealsed katsed ei ole vist kellegi lemmikud, kuid on aukartust sisestavalt rasked ning keerulised. Toimub ju Saaremaa ralli sügisel, reeglina väga keerulistes ilmastiku tingimustes. Lisaks on Saaremaa olnud hooaja viimaseks ralliks, mistõttu on see kuidagi eriline kogu aeg olnud. Ikkagi hooaja lõpp.
Palju üldse on ralli sinult kokku aega röövinud?
Kuni 1995. aasta lõpuni võttiski rallisport minu peamise aja. Ladaga sõites kuulus lõviosa ajast auto ehitamisele ja arendamisele, mida me Aleksandriga ise peamiselt tegime.
N-rühma võistlusauto soetamisel oli vajadus luua ka meeskond koos mehaanikutega, mistõttu muutus rõhuasetus rohkem organisatoorseks ja korraldavaks. Olime ise enda mänedžerideks, samuti aitas meid Andres Vanaselja, kes oli samal ajal ka mehaanikute Urmas Roogi ja hiljem meiega liitunud Juss Rodeni juht ning õpetaja.
Kas oled saavutanud autorallis kõik, mida tahtsid või kripeldab midagi hinges?
Olen siiski oma karjääriga rahul, kuigi ega vist kunagi ei ole keegi päris rahul. Ka Markko Märtin ei ole vist enne rahul, kui tiitel käes. Kuigi tema eesmärk oli ka kindlasti kunagi tehase meeskonda pääsemine, mitte MM tiitel. Paraku süües kasvab isu.
Kuna tegid oma viimase võistlussõidu?
Viimane ralli oli 1995. aasta oktoobris toimunud Saaremaa ralli, mille me parimate eestlastena kolmandana lõpetasime. Ilus punkt karjäärile.
Lõpetamise põhjuseid oli mitmeid. Peamiseks oli ikkagi vajadus äris kanda kinnitada ning hakata korralikult elatist teenima. Pealegi nädal enne Saaremaa rallit sündis perre tütar. Eks oli ka muid põhjuseid. Headeks tulemusteks oli tarvis autot arendada ja hooldada, mis nõudis suuri sponsorrahasid. Paraku aga oli sponsorite leidmine ja hankimine keeruline. Sageli vastati meile, et mida te kihutate, hakake tööle.
Eesti rallispordil on pikk ajalugu. Kuidas hindad Eesti rallisõitjate taset? Kas noori on sinu arvates piisavalt peale tulemas?
Jaotaksin Eesti uusaja ralli ajateljel mitmesse ossa. Eesti autorallil on muidugi väga pikk ja kuulsusrikas ajalugu. Kahjuks ei ole mina võimeline aegadesse, kui mind ennast veel polnud, või olin mähkmetes, tagasi minema, seega minu jaoks on esimene osa just 80-ndate keskpaik ja teine pool, kui Eesti autoralli populaarsus oli erakordselt kõrge. Mäletame ju kõik järgnevaid selle aja nimesid: Vello Õunpuu - Aarne Timusk, Heikki Ohu - Toomas Diener, Eedo Raide - Georg Valdek, Joel Tammeka - Ants Kulgevee, Vallo Soots - Toomas Putmaker, Raido Rüütel - Tõnu Vunn, Hardi Mets - Udo Mets, Ilmar Raissaar - Rein Talvar, Ivar Raidam - Maano Mardisalu.
See on seltskond, kes ei hoidnud lippu kõrgel mitte ainult Eestis, vaid ka kogu N-Liidus ja sots riikides. Leedukatel ja lätlastel oli vastu panna vaid mõned nimed, kellest säravamad olid Eugenijus Tumalevičius, Stasis Brunza, Ivars Caune. Venelastest olid tegijamad kindlasti vennad Igor ja Nikolai Bolšihh.
Kõik nimetatud mehed kuulusid N-Liidu koondisse. Ka sellest ajast võiks kirjutada suure ja paksu raamatu, mis kindlasti sisaldaks palju huvitavaid jutte sellest, kuidas autosid ja muud tehnikat jaotati, millistele välissõitudele õnnestus kellegil kuidas saada... Sellel teemal jääb aga sõnaõigus meestele endile. Täna on aga enamik nendest nimedest endiselt sõbralikult koos toetamas ralli arengut Eestis.
Teine osa on autoralli populaarsuse langus - kriis - tõusu algus, mis peamiselt lasub ajavahemikku 1991-1994. See on ka loogiline, sest vahepeal toimusid ju tähtsad poliitilised sündmused ning igasugune tegevus, sealhulgas ka rallisport, muutus suurusjärgu võrra kallimaks.
Kui kaheksakümnendatel oli võidusõitjate peamiseks probleemiks varuosade kättesaadavus, siis üheksakümnendatest alates muutus peamiseks probleemiks raha vähesus, mis on jätkuvalt probleemiks ka täna.
Sellel perioodil tekkisid esimesed korralikud ralliautod ja meie teedel võis näha juba ka naaberriikide tugevaid kihutajaid - Sebastian Lindholm, Joukko Puhakka, Jarmo Kytolehto jt.
Kolmas periood võiks olla tänane päev, mis algas 1995. aastast kui konkurents N-rühmas tihenema hakkas. Ka esimene maailmatasemel A-rühma auto saabus 1995. aasta keskel Eestisse, millega vanameister Raido Rüütel koos Robert Lepiksoniga kihutama hakkas. Edasi jõudis tippu Markko Märtin, kelle tegemisi iga rallisõber jälginud on.
Eks Märtini edukus on andnud ka tõuke järelkasvu tekkimisele, eriti kui tänast rahvaralli osavõtjate arvu vaadata. Võib ju öelda, et tagasi on saabunud aeg, kui esiliigas sõitis 80 autot ja teises liigas 150 autot. Sellest võib järeldada, et majanduse tsüklid kehtivad ka teistes valdkondades. Teiste sõnadega on autoralli taas tipus.
Aga tase?
Mis puudutab tänast sõitjate taset, siis see on väga suhteline ja oleneb, mida võrrelda. Kindlasti ei ole minust selle hindajat.
Taset saab kõige paremini võrrelda võisteldes nii kodus kui mujal. Koduteedel võita ei tähenda veel, et sinu tase kõva on. Kodus võid ju soomlasi ja rootslasi võita, kuid kui jälle nende kodumaale võistlema satud, siis näed enda ees kolmekümmet N-rühma Mitsubishit ja kahtekümmet N-rühma Subarut, kes kõik end omas kodus hästi tunnevad ja on suht võrdsed. Vot siis oled kõva mees, kui nendest kõigist seal kiiremini sõidad. See näitaks juba tugevat taset.
Loomulikult on võimalik ka Eestis taset võrrelda ja näidata. Kui N-rühma autoga sõitvatest Ivar Raidamist, Margus Murakast või Aleksander Käost jagu saad, siis on see tõesti märkimisväärne saavutus. Paraku kahjuks on mehed võistlemisest eemale tõmbunud ja jääb vaid loota, et ajutiselt, sest selliseid liidreid oleks noortele väga vaja. Kui Raidam rajal oleks, saaks ju kasvõi Jaan Mölder junior, Martin Rauam või kes iganes end paremini positsioneerida ja oleksid selgemad eesmärgid, mille poole püüelda.
Mida tuleks noortel teha, et saada heaks rallisõitjateks?
Julgen seda öelda, et kindlasti puudub tänastel poistel piisav hulk trennikilomeetreid. Kaheksakümnendatel olid rallid vähemalt kahepäevased ja kaks korda pikemad kui täna. Olen osalenud Eestis mitmel rallil, kus kiiruskatsete arv oli neljakümne lähedale. Mäletatavasti 1986. aasta NL meistrivõistlustel Tartus oli kiiruskatsete arv 43. See ei oleks tänapäeval muidugi mõeldav.
Rajaga tutvumine kestis reeglina kaks kuni kolm nädalat ja oli täiesti vaba. Rada kirjutasime päeval, aga kontrollisime öösiti, siis oli võimalik kiiresti sõita ja tuledest oli näha, kui keegi vastu sõidab. Ka kõige kogenumad sõitjad olid trennis, et viieteistkümnendat korda katset läbides kõik viimase peale lihvida. Ja trennides juhtus nii mõndagi. See aga andis suure kogemuste pagasi.
Kõik taandub taas rahaliste ressursside olemasolule. Kui raha on saab palju sõita ja harjutada ning lisaks ka autot arendada. Ainult selline tee viib edasi võidu poole.
Keda pead Eesti järgmiseks Markko Märtiniks või Urmo Aavaks, kes saab võimaluse väljaspool Eestit end tõestada?
Võib kindlalt väita, et meie esisõitjad Markko Märtin ja Urmo Aava on väga andekad, kuid kindlasti on olemas Eestis andekaid noori, kes võiks olla väärikaks mantlipärijaks meie esipilootidele. Paraku nii nagu spordis ikka, mängib ka autorallis peale andekuse meeletult tähtsat rolli õnn ja kui seda peaks kellegil piisavalt olema, siis miks mitte teda näha varsti ralliteedel meie ässadele kanna peale astumas.
Kindlasti tahaksid paljud sinult küsida, et kas sinu tegevsõitja karjäär on jäädavalt läbi või pead sa plaane autol null-number võistlusnumbriga asendada?
Eks kõik endised võidusõitjad tunnevad magnetit, mis tahab vägisi võidusõidu rajale tagasi tirida. See on veres, mida sealt välja saada on peaaegu võimatu või väga raske. On olemas inglise keelne väljend "Never say never", kuid arvan siiski, et minu võidusõidukarjäär on ajalugu.
Kiire pilguheit Marek Toome võistlejakarjäärile
* 1988 a NL relvajõudude MV rallikrossis 2. koht
Kõrgelt hindan Nõukogude armees teenides saavutatud NL relvajõudude hõbedat rallikrossis. Autokrossis oli NL armee autoklubid väga tugevasti esindatud ja need, kes 80-ndate lõpus rallikrossiga tõsiselt tegelesid, oskasid seda tulemust hinnata. Teiselt poolt oli see minu jaoks strateegiliselt väga oluline saavutus, tuua Riia ASK-le parima tulemuse nendelt liidukatelt, sest minu jalgealune NL armees oli muutunud väga tuliseks. Olin ju NL armees ühena viimastest lendudest ja siin Eestis käis juba tuline vabadusvõitlus ning tänu isa eestimeelsele tegevusele olin sunnitud külastama sagedasti armee prokuratuuri ja muid sõjaväe luure asutusi, kes mulle isa pilte sinimustvalge lipu all nina alla visati. Nende arvates ei saanud ma kuuluda spordiroodu, kui sugulased NL korra vastu võitlevad. Lõpuks saadetigi mind karistuseks Kaliningradi. Tänu sellele tulemusele, mis oli minu jaoks suure väärtusega ja tohutu väärtusega Riia ASK-le, otsustati mulle võimaldada alaga tegevuse jätkamist, paraku aga kuuludes ikkagi Kaliningradi väeossa.
* 1990 a Eesti MV autorallis 2. koht
Pärast armeeteenistust alustasin taas Eestis ja saavutasin kohe 1990. aastal minu karjääri jooksul kõige põnevama hooaja lõppedes teise koha, kaotades esikoha kõigest kahe sekundiga. See oli esimene tõsine Lada Samarate hooaeg, sest kõikidel oli kasutada suht võrdne tehnika, mis oli timmitud viimasele vindile.
Enne rallisid ei osanud keegi siis ennustada, kes võidab, sest polnud sellist liidrit. Võita võis Ivar Raidam, Ilmar Raissaar, Toomas Kasak, Aavo Pikkuus, Raul Viik, Margus Murakas, Toomas Seger, Aare Klooren, jne. Enne hooaja viimase Saaremaa ralli viimast kiiruskatset olime Aare Kooreniga nullis ja kes viimase katse võidab, sellest tuleb meister. Kui mälu nüüd ei peta, siis viimasel katsel sõitis Klooren korraks teelt välja, aga minul hakkas sidur käigukasti õlilekke tõttu libisema. Vahe lõpus jäi kaks sekundit Klooreni kasuks.
* 1991 a Circuit of Ireland Rally (abs 20 ja klassis 2. koht)
Järgmine meeldejääv saavutus oli 1991. aastal Iirimaal, Circuit of Ireland rallil. See oli tookord pikim asfaldiralli üldse ja hõlmas võidusõitu kogu Iirimaa ulatuses, mis algas Belfastist ja lõppes Dublinis.
Võtsime selle pika ja seiklusterohke matka ette koos meeskonnaga Raul Viik ja Toomas Valter, kes kuulusid Mobile klubisse. Hästi on meeles üks seik, mis küll tänasel ajal omab suuremat tähtsust kui siis, nimelt olime ühe ajakirjaniku juures teed joomas, kui sinna tuli üks noor meie ealine poiss, kes oli võõrustaja perekonna sõber Jimmy McRae poeg Colin. Mäletan, et hiljem Käo Sass küsis selle poisikese käest, et kes võidab, mille peale Colin vastas, et tema. Hakkasime naerma. Ralli lõpus edestas Rothmans Subaru Legacyl sõitev Colin McRae teist kohta kalendriga. Tema edaspidine käekäik on kõigile teada.
Kahjuks pidid Raul ja Toomas mootorivea tõttu ralli alguses katkestama. Meie aga kihutasime nagu hullud ostetud legendiga mööda kitsaid kividega ääristatud konarlikke asfaltkattega teid. Mina olin väga heas vormis ja nautisin täiega, kohati läks hoog nii suureks, et isegi külma kõhuga Sass küsis minu käest katsel, et kas ma ikka soovin lõpuni sõita või pargiks auto kohe teeäärde, miks seda katki sõitma peab.
Viimase päeva olime sunnitud sõitma kahe silindriga, sest mootor lihtsalt ei pidanud vastu. Sellegipoolest saavutasime kokkuvõttes 20 ja klassis teise koha, mille tunnustuseks sai autasustamistseremoonial meile osaks väga tugev ja pikk aplaus. Olime ju nende jaoks tulnud kaugelt Venemaalt, mingi imeliku autoga, mis lõpuni vastu pidas ja edestades paljusid kohalikke võimsate autodega sõitjaid.
Pärast seda seiklust lõppes ka otsa Karksi klubi ja meie teed Sassiga läksid erinevates suundades.
* 1992 aasta algus
Saime kokku ja otsustasime leida võimalusi jätkamiseks. Nii õnnestuski hankida Tallinna Sadama abiga võimas 4WD Toyota Celica, mille ostsime legendaarse Henry Toivoneni vennalt Harrilt, kes rohkem tuntud kui ringraja sõitja.
* 1993 a West Euro Cup 1. koht
1993. aasta kujunes meile väga tõsiseks ja raskeks kuid huvitavaks, Osalesime kuuel EM etapil: Arctic Tunturi (Soome), Finskog Norway (Norra), South Swedish (Rootsi), Ypres 24 Hours (Belgia), Manx International (Isle of Man), Golden Tulip (Holland) ja ühel Rootsi MM-etapil .
EM etapid, kus osalesime, kuulusid kõik West Euro Cup sarja. See sari oli mõeldud just sellistele vaesematele sportlastele ja punktide arvestus oli väga keeruline. Igal juhul õnnestus meil see karikas võita.
Me ei oleks seda rallit võitnud, kuid tänu ilmataadile see õnnestus. Nimelt viimane etapp Golden Tulip Rally toimus Hollandis, mis sõideti asfaldil. Teise päeva hommikul kattis maad lumi. Mida tähendab aga eurooplasele lumi, see on nende jaoks katastroof. Meie panime alla kõige pehmema seguga vimarehvid ja suureks üllatuseks õnnestus meil hommikustel katsetel päris tipus lõpetada, mis tõstis meid ralli lõpuks absoluudis kuuendaks ja tagas ka karika võidu.
* 1993 a Eesti MV auutoralli 1. koht
Kaks nädalat enne Hollandit aga toimus Saaremaa ralli, kus me ka osalesime. Seoses osalemisega WEC sarjas ei pööranud me eriti rõhku Eesti meistrikatele. Saaremaal aga tundus, et kordub 1990. aastal aset leidnud stsenaarium, sest võiduvõimalused olid nii Riho Parts - Aare Kaaristol (Nissan Sunny 4WD) kui meil. Jällegi kaks katset enne lõppu oli kõik veel lahtine, kuid siis purunes meie autol roolivõimendi ja Riho Nissanil rehv. Viimase katse punnisime ilma võimuta ja õnnestus siis ka Eesti meistritiitel saada.
* 1995 aasta algus
Siis oli Eestis juba vähemalt kümme head N-rühma autot ja ka meil uus Mitsubishi Lancer Evo 2. Kohe hooaja algul õnnestus võita kahest etapist koosnev rallisprinti meenutav Finest Hotell karikas, mis sõideti talvel Pärnu jääl ja suvel Tallinna hipodroomil.
* 1995 a Portugali MM-etapp (abs 27 ja rühma 10. koht)
Kahe etapi vahele mahtus aga projekt Estonia Rally Team, millega üritati luua rallikomitee koordineerimisel ja finantseerimisel pikaajaline projekt, eesmärgiga aidata Eesti rallisõitjatel omandada MM-rallidelt kogemusi.
Esimeseks sammuks oli kahe meeskonna Ivar Raidam - Margus Karjane ja meie saatmine Portugali MM-etapile. Autod koos mehaanikutega sõitsid Portugali mööda maad, sõitjad ja tiimi juhid Indrek Ilomets ja Priit Pallo lennukiga. Kohale jõudes rentisime endale trenniautod, milledeks olid täiesti uued 1,4 liitrised Opel Astrad.
Meie rajaga tutvumise seiklustest võiks lausa raamatu kirjutada! Kuidagi õnnestus ikka rada kirja saada. Trenn kestis nädala, kusjuures pidime öösiti elama kusagil väikestes Portugali külades ja sööma toite, mis olid meie organismidele täiesti vastuvõtmatud.
Kuna minul oli harjumuseks enne rallit kindlasti võidukat proovida, siis ka seekord ei saanud muudmoodi. Leidsime ühe kruusatee, panime raja kinni. Mäletan, et vihma sadas ja tee oli muutunud väga pehmeks. Läksime esimesel sõidule ja ühes kiires kuid täiesti süütus paremas kurvis vajus kurvisisene ratas pehmesse porisse ja tõmbas meid teelt välja. Üle katuse veeredes kukkusime kümne meetri kõrgusest kaldast alla ratastele.
Paraku oli see situatsioon Sassi jaoks nii ootamatult saabunud, et ta käed rullumisel vastu katust toetas. Õnnetuseks jäi tema keskmine sõrm ohukaare ja lae vahele, mistõttu on tänaseni see tähenduslik sõrm teistest lühem.
Terve ralli vältel ei tahtnud vist mitte keegi olla Aleksander Käo nahas ja kui Ivar Raidami meditsiiniteadmistega mehaanik õhtuti Sassi sõrme sidus, eelistasime kõik selleks ajaks hotellist väljuda. Kuna see avarii juhtus kolm päeva enne ralli algust, siis õnnestus meil autole enamvähem välimus anda ja mul õnnestus ka sturmani puuduolev sõrmeots muundatud kujul leida ning omanikule tagastada. See tal siiamaani alles.
Ralli algas meile väga ebameeldivalt, sest meie stardinumber oli vist 76 ja olime sunnitud terve esimese päeva 150 katse kilomeetrist 100-l kulgema väikse N-rühma Peugeot tuules.
Sõltumata meie jõupingutustest, selgitada kohalikule kihutajale meie autode võimsuse ja kiiruse vahet, uhas sell endiselt silmad ruutus peeglisse vaatamata edasi. Hea tulemuse saavutamise osas oli meie sõit juba pärast kolmandat katset lõppenud, sest igal kaste viiendal kilomeetril olime Peugeot'l sabas ja kitsaste teede tõttu sõiduga mööduda ei olnud võimalik.
Arvan, et pärast kolmandat katset kaotasime Ivarile vist juba viie minutiga. Ivaril oli B prioriteet, mis andis temale stardinumbriks 25. Kes teab, milleks see aeglaselt kulgemine meile kasulik oli. Teed olid raksed ja halvad ning võibolla, kui oleksime hakanud kohe algusest hooga laskma, siis oleks ralli ka meie osalt võinud varem lõppeda nii nagu see Ivariga juhtus.
N-rühmas oli võimalik sellistel teedel sõita kiiresti vaid juhul, kui oleks kaasas olnud mitme auto jagu varuosasid nagu N-rühma tehasemeeskondadel. Selles mõttes saime suure kogemuse võrra rikkamaks, et isegi kogemuste saamiseks on tarvis suuremat rahakotti, mis tähendab korralikku varuosabaasi. Kokkuvõttes jäime absoluudis 27-ndaks ja N-rühmas 10-ndaks.
* 1995 a Mänttä Ralli (abs 6 ja N-rühmas 1. koht)
Oli viimane välissõit minu karjääri jooksul. Lisaks meile osales eestlastest veel nooruke Markko Märtin, kes siis veel Lada Samaraga sõitis. Mänttä ralli on olnud pikka aega Soome MM-ralli testisõiduks.
Kesk-Soomes ei olnud me varem ühelgi rallil osalenud ja seetõttu oli väga huvitav sõita MM-ralliga samadel teedel. Minu üllatuseks on Kesk-Soome kruusateed ülimalt libedad, mida ma tajusin esimesel kiiruskatsel esimestes kiiretes kurvides. Üllatas ebameeldivalt, kuid õnneks suutsime oma sõidutehnika selle libedusega vastavusse viia.
Ralli võitis Harri Rovanperä ja meie olime kuuendad ning võitsime N-rühmas. Huvitav oli veel see, et Rovanperä sai auhinnaks terve autokoorma WC-paberit.
|
|
|
|
| Otsing | Sisukord
| Reklaam | Kontaktinfo
