Margus Murakas: Kes võitma ei lähe, on ette kaotanud

Palun Margusel reserveerida tunnike intervjuu jaoks. Koerust pärit rallisõitja on mõttega päri ja nii lepime kokku jutuajamise Tallinna kesklinnas ühes vaikses pubis. Trahvisekundeid Murakas ei teeni, kuna ta jõuab kohale täpselt.

Minu vastas istub üks viimaste aastate Eesti paremaid rallisõitjaid - Margus Murakas. Et oleme varemgi vestelnud, ei ole intervjuud keeruline alustada. Seekord ei tule juttu pelgalt ühest võistlusest, vaid plaanin temalt uurida varasemate aastate kohta. Lülitan diktofoni käima.

Algatuseks küsin Marguselt, kuidas ta autosporti sattus. Daatumit ta ei mäleta, ent muud asjassepuutuvat infot jagub aga küllaga.

"Esimene võistlus oli tolleaegses Paide rajoonis korraldatud Isa-Poja ralli," alustab Murakas ja laskub seejärel juba detailidesse.

- Kuna Koerus oli autoremonditehas, mis tegeles Volgade kapitaalremondiga, siis isa toetusel ja eestvedamisel tekkis tehase baasil võimalus autosõitmisega tegeleda. Tänase aktiivse rahvaralli korraldaja Arvo Arula isa eestvedamisel oli Paide rajoonis väga tugevalt tegev koolinoorte autode vigursõidu ring, kus saigi osaletud.

- Autospordiga tegelemine saigi alguse 13-aastaselt, kui startisin Isa-Poja rallil. Sealt alates on sõidetud kõikvõimalikel koolinoorteüritustel, mis tollel ajal korraldati. Lisaks Isa-Poja rallile sõitsin näiteks ka vigursõiduvõistlustel ning väga populaarsetel lumerajavõistlustel.

"Väga paljud kolhoosid, ettevõtted ja majandid tegid omanimelisi võidusõite. Need olid sõitjate hulgas väga populaarsed," selgitab Murakas ja jõuab jutuga hilisemasse perioodi.

- Olen sõitnud kaardilugejana tuntud jahilaskja-võidusõitja Ülo Metsa kõrval. Samas sõitsin Koeru Autoremonditehase esindajana Volgaga rallikrossi meistrivõistlustel ja lumeradadel. See oli siis, kui load juba käes olid ja keskkool lõpetatud ning sõjaväest tuldud.

Vahepeal põikabki Margus teemast kõrvale ning kõneleb muudest huvitavatest faktidest. "Aastail 1983-1985 olin sõjaväes. 1982 aastal läksin TPIsse, aga pärast esimest kursust võeti sõjaväkke."

Pärast sõjaväge pakkus autosport Margusele jätkuvalt huvi ning 1985 istus Margus Volga rooli. "Hiljem avanes võimalus vahetada Volga Žiguli vastu. See sai võimalikuks tänu tolleaegse mööblivabriku Standard bossi Roland Ilvese toetusele. Nii sai sõidetud VAZ 2101 ja 21011-ga ning hiljem ka Samaraga," tähendab Murakas.

- 1990-ndal aastal toimus Karjalas Liidu meistrivõistluste etapp, kus õnnestus võita kuni 1300 ccm Liidu meistrivõistluste pronksmedal. Eesti koondis oli siis väljas teise koosseisuga. Suured tiimid - Harju KEK, Mobile ja Karksi ei pidanud enam võimalikuks tollel ajal Liidu meistrivõistlustel osaleda ja siis pääsesid sinna nö. teise ja kolmanda ešeloni mehed.

- Aastast 1994 sain juba Ford Sierra Cosworthiga sõita, siis Escort Cosworthiga. Subaruga Imprezaga osalesin võistlustel kolmel hooajal. Pärast Subarut istusin juba Toyota Corolla WRC rooli.



Ülle Viska foto.

Seejärel räägime võistlustest. Küsin Marguselt, millist võitu ta ise kõige kõrgemalt hindab. Pärast väikest mõttepausi sõnab Margus: "Ei teagi. Võidusõidud ise pakuvad selle nüansi, et teinekord ei peagi võitma."

See küsimus näis mõtted liikuma panevat ning nüüd jääb minul üle vaid kuulata.

- Pingeline võistlus, kus sa tuled ka teise või kolmandana välja, aga on selline äge lahing - sellest saad suurema naudingu, kui see et sõidad üksinda eest ära. Meeles on ülemöödund aasta Kurzeme ralli võit, sest seal käis kohaliku ässa Ivars Caunega sekund-sekundi sõit. Me sõitsime Toyotaga, tema A-rühma Mitsubishi Lanceriga. Teades, et Kurzeme teed on väga kiired, siis kiiretel osadel oli Ivars väga nobe ja sedavõrd enam pidime me kitsal ja kõveral metsateel pingutama, kus WRC eelised rohkem välja tulevad. See oli selline kolmepäevane kihutamine.

- Kindlasti on meeles eelmise aasta Saaremaa sõit, kui teed läksid väga külmaks ja kruus läks jäässe. Oli selliseid "uih ja aih" kohti. Suutsime kiiresti auto seades korrektiive teha, mis järgmisele päevale väga hästi sobisid. Saime siis mehaanikutega auto ringi seadistada ning sisuliselt kahe kiiruskatsega oli suur osa võidusõitu tehtud.

- Eks selliseid momente leiab igast perioodist. Kasvõi Koeru tehase Volgadega kimamise ajast, kui õnnestus 1986. aastal Volgade klassis võita rallikrossi meistrivõistluste hõbemedal. Siis rallikross oli mitme etapiline võistlus. Kogulas õnnestus Saaremaa etapp võita ja siis sain kokkuvõttes teise koha. Tolle aja sõidud väärtustab osavõtjate rohkus ja võrdsus. Kui tookord tuli ligi 20 Volgat starti, siis ei olnud nii suurt tehnika erinevust. Autol ja autol oli küll vahe, et kes kuidas oma autot oskas reguleerida, aga need vahed ei olnud nii suured võibolla kui tänapäeval. See selekteeris välja ka sõidumehi.

- On meeles ka jäärajasõit Tallinna hipodroomil, vast aastal 1986, kui sai sõidetud Hans Rüütli karikavõistlus. Saavutasin viienda või kuuneda koha, aga tulemus on märkimistväärt, kuna seal sõitis kogu Eesti ralli- ja rallikrossiparemik.

Margus räägib rahulikult ja arusaadavalt, mind aga huvitab, kas ja kui magus võib ikkagi olla võit? Küsin seda temalt.

"Kui võit tuleb konkurentsis kellegagi, siis ta on selgelt magus. Kui oled tehnikaga peajagu üle ja võidusõit kipub rohkem raja läbisõitmiseks, siis..." jätab mitmekordne Eesti meister lause lõpetamata. Ent ometi meenub Margusele üks seik roolikeeramise algusajast: "Kui Koerus peeti majanditevahelised talimängud, sai võidetud lumeraja võistlus. Olin ise 15 või 16 aga mõõtu sai võetud täismeestega."

Talvistes tingimustes võistlemine näib Margust huvitavat. Alles eelmisel talvel käis rallit, sprinti, krossi, ringrada jäärada ja lumerada sõitnud mees Cueksi tiimi koosseisus võistlemas rahvusvahelistel jäärajavõistlustel Prantsusmaal ja Itaalias.

"Planeeritud IRSI nelja etapi asemel toimus kaks, aga see oli väga huvitav kogemus. Teistmoodi autod, teistmoodi seaded," lausub Murakas, kellel on lisaks võistluskogemus Soome, Norra, Saksamaa, Läti, Leedu ja Venemaa võistlusradadelt.

Ei saa nii suure kogemustepagasiga rallisõitjalt jätta küsimata võrdlusmomendi kohta. Margus ütleb, et pole vahet, millises riigis sõidetakse. "Hea võidusõit sõltub rajast ja korraldusest," sõnab ta ning haarab taas jutuohjad.

- Mulle meeldib Lõuna-Eestis sõita. Võru, Otepää ja Haanja kandis. Seal on huvitav. Loomulikult meeldib sõita Saaremaal.

- Omapärane kogemus on võistelda Soomes Arctic rallil, mis on maailmas kõige põhjapoolsem autoralli, mida üldse korraldatakse. Seal on ekstremaalsed tingimused teinekord. Olen rajaga tutvumist toimetanud 50-kraadises pakases. See on iseenesest juba selline kogemus, et enamus autosid sellises temperatuuris enam ei sõidagi. Või samas Saksamaal, kus kruus vaheldub asfaldi ja munakiviteedega. Või Norra mägedes... Ei oska ühtki esile tõsta, iga ralli annab mingi kogemuse ja õpetab midagi.

Mõtlen - intervjueeritav on olnud aastakümneid autospordis. Selle aja jooksul on ehk midagi ekstreemset või lustakat ka ette tulnud ja küsin: Mis on sinu kõige ekstreemsem juhtumine autospordis?

- Algusaastatel oli eriti raske. Ma ei tea, kas peab nutma või naerma, kui abikaasale sai sünnipäevaks lubatud kasuka asemel kingitud Bilstein amorte ja Cibie lisatulesid. Venna koolivaheajal kolhoosis kapsa vaheltharimisega teenitud teksaraha läks nukkvõlli hankimiseks või tädilt saadud maja katuse värvimise tasu Torsen differentsiaali. Katus siiani värvita.

- Lustakas oli kindlasti see, et kui me Toomas Sildmäega sõitsime Subarul oma teist võidusõitu Lõuna-Eesti rallil ja koht oli suhteliselt kindel, tegime apsaka. Vahed olid selleks ajaks minutitega mõõdetavad ja tegemist oli eelviimase katsega. Siis sai ratta laiuse jagu trajektoori valikuga eksitud. Ja teravas mahapöördes oli mullavall. Natuke keeras ja kohe kaks tiiru üle katuse alla rohu sisse. Tegime oma tiirud ära, maandusime rataste peale. Ümber oli kõik roheline, teed ees ei olnud, ei saanudki aru, kus sa oled... Aga eks ta tekib selline šokk ka väike ja mina ei saandki aru, et kuhu poole minna. Vaatasin, et Tom kõrvalt vajutas nuppe sisse ja käivitas juba autot ning näitas õige sõidusuuna ja käskis edasi põrutada. Ega midagi, käik sisse ja vaatamata sellele, et klaasid olid puru ja katus mõlkis, sai see sõit ka lõpetatud. Ühtlasi on see ainuke mälestus nö. üle kata käimisest.

- Ekstreemne juhus oli ülemöödunud aastal E.O.S. rallil, kui kiiruskatsel lõigates - teada koht jälle - paremas kurvis oli terav kivi, mis lõhkus parema esimese rehvi. Kiirus seal oli kuuendaga minek. Hoog võis olla vast 150. Sellele järgnes mõnekümne meetri pärast vasak-kurv. Tegemist oli situatsiooniga, kus auto tuleb juhtida üle trampliini. Pärast trampliinist maandumist tulnuks pidurdada ja keerata vasakusse viienda-käigu kurvi sisse. Aga loomulikult me sinna sisse ei keeranud, sest esimene rehv oli paugust tühi. Auto sööstis otse - tšahh - kraavi põhja. Aga mingil väel saime vedu peal hoida, siis üle tee kraavi ja uuesti tee peale.

"Tšahh kraavi" - vot see on huvitav! Rahvas tahab ju alati "plekki" või "katust". Jätkan sama temaatikat ja küsin vigade kohta legendis. On see tuttav teema?

- Eks algusaastatel oli kindlasti vigu. Aga ma olen muidugi selline tüüp, et kui midagi ei klapi, ma pigem ei lähe hooga. Võibolla sellega on ka seletatav, et suhteliselt rataste peal on oldud ja ei ole katuseplekki rohkem kulunud kui kummi. Olen seda meelt, et riskida tuleb, aga risk peab olema õigustatud. Kui ikka legend ei klapi, siis tuleb sõita nii kiiresti kui saab. Kuna vahendid on alati piiratud, siis ma ei ole saanud lubada seda, et lihtsalt võtan kätte ja keeran auto üle kata. See tähendaks, et mul pole pool aastat ühtegi võidusõitu... Minu jaoks on see kompromissi küsimus. Olen eelistanud rallisid lõpetada ja saada sealt kogemust.

- Mis selle aasta Saaremaa rallisse puutub, siis hilisem analüüs näitab meie auto hädasid... Kahju, et seekord võistluse ajal sellest aru ei saanud ja üritasime võimatut. Tulemusena sõitsime kõikjal mujal, kuid mitte teel.

Kui suure osa ajast kulutad autospordile?

- Seda on raske kuidagi mõõta, see on muutunud elustiiliks. Igapäeva töögi autodega seotud. Usun, et nüüd võibolla vähem, sest et abimehi on palju ja tegevus rohkem mõtestatud. Aga algusaastatel sai pärast kõrgkooliloenguid ikka boksi mindud. Tegemist oli koguaeg, eriti kui läks kevadhooaeg lahti. Siis käis lõpmatu autode ehitamine ja eks rohkem nagu garaaži elanik olid.

Kes on need, kes sind aitavad?

- Hooldemeeskond, ilma kelleta ei tule ükski sõidu võit ega osalemise võimalus. Aastaid on meiega kaasas käinud Revo Kalmberg, Meelis Mäeorg, Andres Vanaselja ja Jan Jupatsevski. See on olnud meil viimased kolm aastat abimeeste jõuk.

- Tihedat koostööd teeme toetajate-sponsoritega, keda on õnneks läbi aegade olnud rohkesti ja erinevaid. Kuid on toetajaid, kelledele olen eriti palju tänu võlgu, sest on abiks oldud ka siis, kui ei ole kõige paremini läinud.

Lisaks mehhaanikutele ei saa autorallidel toime ka kaardilugejata. Küsingi Marguselt üle, kellega ta autorallidel koos võistelnud on.

- Kaardilugejaid on olnud üksjagu. Volgal võisteldes oli Daago Rubli minu esimene kaardilugeja. Siis ülikooli päevilt Toivo Tammeleht, kellega võitsime Liidu meistrivõistluste pronksmedali. Eesti meistri tiitleid saavutanud koos Margus Mesipuu ja Toomas Sildmäega, Ivar Raidami kaardilugeja Margus Karjase ja Mait Meriloo kaardilugeja Peep Kallastega ning nüüd Toomas Kitsinguga.



Ülle Viska foto.

Millist autot hindad neist parimaks, millega oled sõitnud?

- Loomulikult WRC-tüüpi autot. Need on teine maailm, teine tehnika. Selliste autodega sõitmine on fiiling ja hea meel on selle üle, et on võimalus suhteliselt pika sportlaskarjääri jooksul lõpuks ka sellise tipptehnikaga sõita.

Kas Euroopa meistrivõistluste etapil oled plaaninud osaleda?

- Osalemine on eelkõige seotud sponsorite ja toetajate huviga. Kui nende turg on siin, siis tuleb nende tegevust teavitada. Ja EM-il või MM-il osaleda ühe etapi pärast, mis on suurusjärgus pool miljonit krooni, ei ole mõtet ega vajadust.

Tunnen huvi, kas sõiduoskuste lihvimiseks ka eraldi trenni tuleb teha. "Kui millegagi tegelen, siis enda füüsilise vormishoidmisega - mängin squashi ja väntan ratast, käin ujumas," lausub Margus ja tunnistab, et spetsiaalset sõidutreeningut teha pole vajadust. "Kui siiani pole ära õppinud, ega siis nüüd vist enam ei õpiks ka..."

- Spetsiaalset treeningut ei tee. Kui esimene lumi maha tuleb või lumerada kuskile lükatakse, siis meeldib küll oma igapäevaautoga käia lund üles ajamas. Teeme võistlusauto teste, kui me oleme midagi muutnud. Piisavalt on sõidetud, piisavalt on kogemust. Eesti võistlused ei nõua eraldi sõidutreeningut. Eesti kalender on piisavalt tihe ja aitab käe soojana hoida.

Kui autospordipisik on veres, ega sellest siis vist enam lahti saa. Ka Marguse arvates on see nii. "Kui oled pikka aega autospordis olnud, ega loobuda lihtne ei ole," sõnab Margus ja võtab üles teema, et temagi on pidanud plaani rallist loobuda.

- Tuleb tunnistada, et eks ma olen ka viis või kuus aastat pidanud eelnevat hooaega viimaseks. Aga hooaja alguses talverallil märkad, et oled jälle platsis ja nii ta läheb. Vähemalt abikaasale ma olen küll lubanud vähemalt viis aastat, et nüüd oli viimane.

Enne diktofoni väljalülitamist ja intervjuu eest tänusõnade lausumist küsin Marguselt, kas Eestis leidub talle vastaseid.

"Leidub. Loomulikult. Ega see, et..." jääb ta mõttesse. "Ma ei tea küll kes, aga küllap ta kuskil ikka on," lausub Murakas naerdes ja teatab: "Teravaid sõidumehi on palju. Ja meie alal sõltub edu enamjaolt tehnikast. Kui ei meeldi, mängi malet..."

---

Margus Murakase parimad saavutused

1990 - NSVL meistrivõistluste pronks autorallis 7 klassis
1993 - Eesti meister rallisprindis klassis A 1600, ralli A 1600 II
1997 - Soomes Arctic rallil 15 koht, A-rühma 7 koht. Saksamaa Pneumant rallil 7 koht. Soomes Jyväskylän Suurajot MM-rallil 30 koht ja N-rühma 11 koht
1999 - Eesti meister autorallis klassis N üle 2000 cm³. Soomes Arctic rallil 17 koht ja N-rühma 8 koht. Soomes Jyväskylän Suurajot MM-rallil 30 koht
2000 - Eesti meister autorallis klassis N ja E üle 2000 cm³
2001 - Eesti meister autorallis klassis A2000+. Lätis Kurzeme ralli I koht
2002 - Eesti meister autorallis klassis A2000+