| Kas MM-sarja uus punktiarvestus teeb rallid põnevamaks? |
|
|
|
|
|
|
| |
| ... > Eesti > Andi Mellis – mees, kes unistas kodusest vormelirajast |
 |
Andi Mellis – mees, kes unistas kodusest vormelirajast
Selle aasta augustis Eesti mootorispordi sajandaks aastapäevaks ilmuva raamatu tarbeks materjali kogudes külastasin läinud aasta oktoobris Andi Mellist, et teada saada, kuidas omal ajal rajati Vasalemma autodroom.
Praeguseks on meie hulgast lahkunud nii Andi Mellis (17.07.1944–11.04.2021) kui ka tema vend Tiit Mellis (22.08.1947–30.04.2021), kes mõlemad vedasid täidet Eesti rallikrossi hälliks saanud Vasalemma raja ehituseks. Algselt oli rallikrossirajana kuulsust kogunud võistlustrass kavandatud 14. autobaasi autojuhina töötanud Andi Mellise ja Sõpruse klubi ülema Ants Tõnnbergi (22.12.1939–7.12.1997) nägemuses hoopiski vormelirajaks.
Andi Mellis, kuidas see Vasalemma autospordikompleks omal ajal alguse sai?
Hakkasime tegema kardirada. Saime kardiraja päris kähku valmis. Paar-kolm aastat läks. Kui kardirada sai valmis, siis mõtlesime, et teeme teise raja veel. See oli Ants Tõnnbergi initsiatiiv, et kuna me saime selle ühe asjaga nii kenasti hakkama, et kas saame äkki vormeliraja ka teha. Eestis ei olnud vormelirada üldse olemaski. Tahtsime vormeliraja ehitada, aga pärast kukkus nii välja, et kui üks osa valmis sai, hakati siin rallikrossi sõitma. Lõpuks jäigi rallikrossirada. Et me vormelirada teha tahtsime, seda paljud üldse ei teagi. Asfaldi saime ALMAVÜ kaudu, tänu Tõnnbergile. Tema ajas selle välja. Pandi 9 meetri laiuselt asfalti, kaks kihti. Tõnnbegiga kahekesi alustasime seda asja. Märkisime trassi maha, kus me pidime raja tegema. Ise olin karjääris auto peal tööl. Tavaliselt tegime nii, et vahetuse lõpus jätsime tuhakoorma peale - selle ülejäägi - ja selle tõime siia. Isegi 30tonniste Belazidega toodi koormaid. Nii ehitasime. Siis tegi KEK siin oma võistlusi. Lõpuks saime keskmisele ringile asfaldi peale. Siis tegime esimese sõidu vormelitega ära. 9 poissi oli, kes võistlesid, vormelisõitjad. Alguses nad ütlesid küll, et teeme ainult näidissõidu, et ega siin võistlema ei hakka, aga nagu start ära anti, nii läks võidusõiduks! Pärast kõik olid nii elevil, et vägevalt kukkus välja. Keskmiseks kiiruseks saadi selle väikese ringi peal üle 120 km/h.
See, mis on praegu asfaldi all, see on vana vormelirada?
Jah. Me tahtsime terve raja asfaldi alla saada, aga vene aeg sai otsa ja siis siis lõppesid kõik asjad ära... Siis ALMAVÜ kadus ära. Ja nagu Eesti aeg tuli, jäi kõik soiku. Materjali saamisega oli ka niiviisi, et juba taheti raha saada. No kui osta sealt koormatäis tuhka välja, mis see praegu maksabki? Aga me tõime sajad tuhanded tonnid, mis me siia vedasime materjali. Vene aeg sai otsa ja ei olnud enam võimalik ehitada, sest iga asja eest tuli hakata maksma. Muidu me saime materjali tasuta, killustiku ülejääki.
See oli vana mahajäetud paekarjäär?
Jah, oli vana mahajäetud karjäär. Kunagi võeti siit paasi ja siin ei olnud praktiliselt mitte midagi, paljas tühi karjäär oli. See on vast juba sada aastat tagasi tehtud karjäär. Mul isa on ka üks sada aastat tagasi sündinud. Ta ütles, et siit viidi kitsarööpmelise raudtee vagunitega kivi jaama ja sealt laeti rongi peale kivi. Ja killustikku tehti niiviisi, et haamriga taoti kivi puruks, tükkideks. Välja viidi sellised ehituskivid, plokid. Isa on rääkinud mulle, et seda murti lahti niiviisi, et pael on vahed sees, et sinna löödi kiilud vahele, siis haamriga löödi peale ja nii murdus üks tükk jälle välja. Peenem puru taoti haamriga katki ja siis tehti killustikku. Mingit tehnikat ju polnud. Ja hobused vedasid paekivi ja killustikuga vaguneid jaama.
Mis autoga täidet vedasid?
MAZ-iga. Siia vedasin tavalisega, aga muidu ma sõitsin haakega ka. Kui karjääris töötasime, siis sõitsime soologa, aga kaugemal käisime, panime haake järgi. Üle Eesti sai kildu laiali veetud.
Palju MAZ-i kasti mahtus korraga?
Tavaliselt läks 11-12 tonni. Umbes kaheksa kanti oli üks koorem. Aga Belazidel läks kolmkümmend kanti peale. Sellega koorma ära tõime, siis oli ikka kohe näha, et midagi on. Meil höövli peal üks mees oli, Lembit oli ta nimi, tema käis aitamas - lükkas ja silus vahepeal ära need hunnikud.
Palju peale sinu oli neid, kes raja ehituseks koormad kallasid?
No siin ikka nüüd oli päris palju. Töökaaslasi oli palju, kes aitasid rada ehitada. Üks suurem vedaja Belaziga oli Aru Viktor. Teda kahjuks enam elus ei ole. Me tegime nii, et höövlil oleks lihtsam laiali ajada, tõmbaks siis nagu laiali, kui tõstad, mitte ei kalla hunnikusse. Aga Belazil on selline asi, et nagu tõstma hakkad, siis rooli võimendi kaob ära. Ta pidi karjääriauku sealt ülevalt sõitma, aga enne kallakut sai ikka pidama. Muidu oleks kaldast alla põrutanud.
Kui sa seda omal ajal siin täitma hakkasid, kas siis oli karjääris vesi?
Alguses ei olnud. Asi oli selles - siin olid need vanad kivihunnikud järgi jäänud. Siis ei ole üldse vett olnud. Ma ei tea, kas looduskaitse või keegi hakkas sellega tegelema, et tuleb karjäär puhtaks teha. Siis lükati need kivihunnikud kõik siledaks. Planeeriti see põhi ära. Praegune põhi on sile kõik, saab ujumas käia. Pärast seda hakkas vesi sisse tulema. Ma ei tea, kas lükati need need augud täis, kust see vesi ära jooksis. Pärast seda hakkas vesi sisse tulema.
Kaheksakümnendatel aastatel ei olnud probleemi, et uputaks?
Ei olnud. See oli karjääri põhi, mida on 2 meetrit kindlasti täidetud. Peaks veel meetri jagu täitma, siis oleks tip-top. Ainult ühes nurgas oli vett, kus oli vee väljapumpamise auk. See oli selline süvendatud koht. Seal oli vesi sees. Aga mujal kusagil ei olnud.
Kas see lükati siledaks enne või pärast seda, kui siin võistlused toimuma hakkasid?
Enne. Enne seda, kui me üldse rada tegema hakkasime. Siis oli siledaks lükatud.
Palju omal ajal metsa ümberringi oli? Praegu on võsa ja kõrged männid.
Sama kõik. See pole väga palju muutunud. Nii palju on, et ääres on hakanud kasvama üksikud männid. Siin oli ka seda võsa, nüüd on rallikrossi aegadel on seda maha võetud, et oleks näha rohkem. Suuri puid ei ole siit midagi ära võetud, see on, nagu on.
Teil oli plaan teha üks suur parkla, kuhu hoopiski alaajam rajati?
Jah. See pidi olema suur parkla, aga lõpuks elektri alajaam tehti sinna nurka.
Kui seda asja planeerima hakkasime, siis oli paigas, kuhu parkla tuleb?
Kõik me planeerisime ära, kuhu midagi. Tegime eskiisid valmis, et mis ja kuhu tuleb. Sellele rajale sai täitsa tehtud projekt, aga ma ei tea, kust see projekt tuli. Mingi arhitekt tegi selle projekti raja kohta. Aga see oli Tõnnbergi käest. Mis sellest saanud on, ma ei tea.
Enne kui te hakkasite täidet tooma, oli projekt valmis?
Ei, me hakkasime enne tegema juba. Projekt tehti pärast, siis kui meil oli hulga tööd juba tehtud. Projekt hõlmas kogu kompleksi: kardirada ja vormelirada. Meil oli plaan vormelirada teha. Aga pärast kukkus välja, et jäi rallikrossi rajaks.
Aga kuidas sündis idee, et hakata vormelirada ehitama?
Tõnnbergiga me arutasime seda asja, temaga me planeerisime. Tegime skeemid. Käisin siit läbi jala kõik, arutasime, kust võiks läbi teha. Siis me tegime skeemi valmis, kus rada kulgeb. Selle skeemi järgi hakkasime tegema.
Täpsustuse huvides, et selle raja ehitamise idee oli sinu või Tõnnbergi oma?
See oli minu oma.
Kas sina või Ants olite vormeliradu oma silmaga ka enne ehitamist näinud? Mille järgi tegema hakkasite?
Mina ei olnud ise näinud ausalt öeldes. Aga Ants oli hästi kompetentne suhtes. Tema teadis juba mis ja kus. No ma olen pildi peal olin näinud neid vormeli asju, telekast ja mujalt. Nii palju ma teadsin. Tallinnas ju Pirital sõideti ka vormelitega. Aga ega me rohkem ka ei teadnud, olime väga algajad igatpidi. Eks sai ise õpitud ja tehtud. Aga muidugi Tõnnberg oli kõige suurem toetaja. Ma ütlesin, tema ajas asfaldi välja ja rahalised värgid. See oli kõik tema rida. Ja me tegime niisuguse musta töö siin ära, ehitasime trassid valmis valmis, need muldkehad.
See keskmine osa, mis jookseb kahe veekogu vahelt läbi, selle ka kohe alguses tegite?
Sai kõik tehtud. See oli nii madal. Me tõstsime seda kõvasti kõrgemaks. Oleks pidanud veel kõrgemaks tõstma, et vesi peale ei tuleks. Aga noh, siis suved ei olnud nii märjad ja siis ei tulnud vett peale. Nüüd viimastel aastatel, kui on kõvasti vihma tulnud, siis on vee all ei olnud see osa.
Miks sellest vormelirajast asja ei saanud?
Vene aeg sai otsa. Me ei saanud enam materjali, asfaldiga oli probleem, ei saanud enam asfalti. Sellega jäigi asi pooleli. Oleks vene aeg veel olnud, võib-olla neli-viis aastat edasi olnud, me oleks saanud 4 kilomeetrisele ringile asfaldi peale.
On kahju ka, et plaan täielikult ei realiseerunud?
Muidugi on kahju! Tegime hulga tööd ära. See autotee, mis sinna taha läheb ja tagasi tuleb, see kõik teetamm on valmis. Praegu see on muidugi ära sõidetud ja ääred on täis kasvanud, aga kui see kõik puhtaks laiali lükata, võiks asfaldi kohe peale panna. Killustik peale ja asfalt peale. Eks võiks selle kõik teha, aga see kõik maksab ju tänapäeval.
Palju vormeliga siin sõidetud on?
Ainult üks kord. Vanaselja ise sõitis siin. Ja kes veel, enam ei mäletagi.
Mitu aastat täidet tõid siia?
Seni, kuni see vene aeg otsa sai.
Ligi kümme aastat?
Lõpetasime ilmselt üheksakümmend. Kuskil niiviisi. Nii kaua me siin tegutsesime.
Vahepeal tuli karjääri sinna üks uus ülemus, mingi Osohov oli, tuli koolist. Tuli siia ja sai siis teada, et me siin ehitame seda rada ja toome siia materjali kogu aeg. Siis ta tuli minu juurde ja ütles, et kuule, me paneme teid kinni nüüd, selle eest, et te varastate riigi materjali. Ma ütlesin, et me ei varasta endale, me teeme ühiskondlikku asja. Teda see asi ei huvitanud üldse. Aga siis mul hea tuttav minister Käo. Ma tundsin Käod ja siis helistasin talle, et selline lugu on, et nüüd asi kipub jamaks, et tahetakse meid kinni panna selle töö eest. Ta ütles, et ei ole midagi, et oota, et ma ajan selle asja korda. Läks mõni päev mööda ja siis see boss tuli minu juurde ja siis hoopis teine jutt oli.
Käo oli transpordiminister. Tal poeg sõitis karti. Ta oli huvitatud sellest ehitamisest, värgist ja kõigest. Ta nagu oli meil nagu seljatagune. Aga muidu oleks võib-olla asi läinud sitaks ja meid oleks kohtu alla antud selle eest, kuidas me siin tegutsesime ja radasid ehitasime.
Kui te seda kompleksi ehitama hakkasite, kas organid teie tegevuse vastu huvi ei tundnud?
Ei olnud. Niipalju oli, ma rääkisin sellest karjääri uuest ülemast, kes tahtis kinni panna. See oli ka ainuke ebakõla, mis selle asja juures oli. Rohkem nagu ei keegi ei ole torkinud midagi. Ega me omale vedanud midagi, me tegime kõige rahva jaoks.
Kardiraja me alguses tegime valmis. Kui me kardirada tegema hakkasime, seal oli ühe koha peal päris ilus paarikümne aastane mets peal, mille kõrval oli üks suur auk, mis kunagi oli karjäär. Sealt oli vist liiva võetud ja suur auk oli. Tõime buldooseri. Vedasin selle treileriga karjäärist kohale. Leppisime meestega kokku. Buldooserimees lükkas üks sada meetrit metsa kõik sinna auku. Siis poisid ütlesid ka, et kinni sind pannakse. Et lükkad hulga metsa maa sisse! Aga läks ilusti. Tõmbas liiva peale ja polnud midagi. Ei tulnud mingit probleemi sellest.
Kas aastate jooksul vallal on olnud mingisuguseid plaane seda kompleksi arendada?
Ei ole. Valda ei huvita absoluutselt see asi. Nüüd on Lääne-Harju vald. Vallad läksid ju kokku nüüd igavene kari. Vallal ei ole praktiliselt mingit huvi asja vastu.
Kuidas ise autospordi juurde jõudsid?
Ei olnud nagu midagi teha. Mõtlesin, et hakkaks midagi tegema. Mina hakkasin kardiga varem sõitma, kui me rada ehitama hakkasime. Siis me käisime Juurus ja Vändras. Need kaks rada olid, kus me sõita saime. See võis olla kuskil seitsmekümnendate ringis. Aastal 1975 või selle kandis ma hakkasin ise sõitma.
Mis klassis?
Mina sõitsin 125 ccm² kardiga. Olen kuuekordne Eesti meister kardisõidus.
Millal sa tulid meistriks?
Tõesti ei ole enam meeles, sellest on niipalju aega juba tagasi. Vasalemma ringi peal sõitsime, Juurus käisime ka. Mitu etappi oli. Ei olnud üks etapp, aga see oli mitme etapiga, nagu ikka meistrivõistlused käivad. Üks etapp oli seal, teine siin, kolmas oli kolmanda koha peal.
Väljaspool vabariiki ka võistlemas käisid?
Käisime küll! Leningradis käisime sõitmas, Minskis käisime. Ukrainas käisime, Kiievis käisime. Päris palju sai käidud. Minskis käisime hästi tihti. Ukrainas ma ise ei sõitnud, seal poeg sõitis. Seal läks kehvasti tal, masin ütles üles, sidur jooksis laiali. Siis ta katkestas, ei tulnud midagi välja.
Poeg sõitis nii kardi kui ka vormeliga?
Algul kardiga. Vormeliga hakkas hiljem sõitma. Ta oli vormelisõidus kolmas või mis ta oli. Poeg on mul Nõukogude Liidu meister kardisõidus. Mina ise olen kolmas olnud.
Omal ajal, kui rallikrossi Vasalemmas sõideti, kas käisid alati vaatamas ka?
Ikka. Kuidas muidu?
Päris esimene Vasalemma rallikross, mis Tõnnbergi initsiatiivil korraldati, see viidi läbi tegutsevas karjääris?
Jah, täpselt õigus! See on see karjäär, mis seal praegu töötab - selles karjääris oli esimene rallikross. Pärast hakkasime siin tegema. No siis, kui me saime juba selle raja selliseks, et sai siin sõita.
Kas sul mõni ere mälestus?
On meeles üks Volgade sõit. Siis olid klassid erinevad - Žigulid ja Volgad. Oli Volgade klassi finaalsõit. Kolm meest olid enamvähem võrdsed, kes sõitsid. Kaks esimest trügisid-trügisid seal, kes ette saab, eks ole. Kolmas oli sabas neil. Ja siis need esimesed panid üks ühele poole valli ja teine teisele poole valli, kolmas tuli vahelt läbi ja võitis ära. Ja vette on siin ka sõidetud. Samas, kus stardikoht oli, vasakul pool, päris sügav on. On sõidetud üle valli ja katuse peale.
Kui sa nüüd meenutad aega, kui rallikrossisid siin peeti, Nõukogude Liidu meistrivõistlusi ja Harju KEKi üritusi, kas su süda sees laulis ka, et vaata, mis me oleme korda saatnud, kui palju rahvast siin kokku tulnud?
Seda küll. Ja hea tunne oli! Et vaata, mis me oleme ära teinud. Kui siin esimene rallikross oli, siis Tõnnberg andis mulle oma auto mulle. Ta sõitis ise ringrada sõiduautoga. Siis ma tegin esimese sõidu enne võistlust. Terve selle tuuri tegin ise ära tema Žiguliga. Sellega ma tegin esimene tuuri ära, läks nagu avasin esimese võistluse siin rallikrossil.
Kas raja peal ise rohkem ka sõitnud oled või vaid seesama üksainuke kord Tõnnbergi Žiguliga?
Siin ma ei ole sõitnud rohkem. Tegelesin kardi ja traieliga, need olid põhilised.
Räägi traielist ka. Kuidas see traieli huvi tekkis, millal sellega tegelema hakkasid?
Olin noor poiss alles. Lahi Lembit ja kes need olid siin. Nemad alustasid ja ma olin ka nende pundis. Siis me hakkasime selle alaga tegelema. Esimesed sõidud sai sõidetud siin. Vasalemmast hakkas üldse pihta traiel. Hakkasime siin seda tegema ja sõitsime alguses tavaliste tänavasõiduratastega. Siin kellel oli Jawa, kellel oli IŽ või midagi ja nendega sai sõidetud maastiku peal mäest üles-alla. Plokkide otsas nagu praegu, me siis muidugi ei turninud. Tänavasõidurattaga ei turni seal otsas. Aga siis sai maastiku peal üks rada valmis, selline üles-alla ja järskude pööretega. Iga kord, kui võistlus oli, sai eraldi rada tehtud. Maastiku peale lipud pannakse maha, kahele poole, seal nende lippude vahel tuleb sõita.
Mis aastal see oli, kui esimene traieli võistlus Vasalemmas peeti?
See võis olla kuskil 1955. aastal või kuskil selle kandis. See oli kõige esimene traiel. Traiel hakkaski Vasalemmast pihta, Eestis vähemalt. Siis pärast Väike-Maarja mehed ja Tapa mehed hakkasid tegema. Siis läks juba niiviisi, et Eesti meistrivõistlused olid juba mitmeetapilised. Need olidki need kolm kohta, kus võistlusi sai peetud ja nende kolme etapi kokkuvõttes selgusid Eesti meistrid. Traielis olen viiekordne Eesti meister.
Millest sul huvi mootorispordi vastu tekkis?
Ma olen eluaeg sporti teinud. Kui tehnikumis käisin, sai laskmist tehtud. Tallinna meistriks tulin isegi laskmises. No siis, kui ma koolis käisin. Kergejõustikku ma ei ole teinud. Suusatamist olen kõvasti teinud. Harju rajooni meister olen küll suusatamises. Viisteist kilomeetrit või mis seal oli. Siis oli üksainuke distants. Meil polnud niiviisi, et oli viis või kümme. Siis olid 15 km pikkused distantsid tavaliselt. Otepääl sai käidud, seal treeninglaagris olime. Harju rajoon saatis vabariiklikele võistlustele. Sa seal ma eriti eriti "kohale" ei tulnud.
Mind üldse see autovärk huvitas kangesti. Eks see andis ka mingi sädeme selleks, et ma hakkasin kardiga sõitma. Eks see spordipisik on kogu aeg sees olnud.
Missugune oli esimene auto, mida roolima hakkasid? Ma ei mõtle elukutselisena.
Kõige esimene oli mul Moskvitš 407. See oli mul esimene auto, millega ma päris mitu aastat sõitsin. Edasi on autosid on veel. Žiguli oli järgmine. Sellel ma käisin Venemaal järgi, ise ära toomas. Pidin töö juurest tegelikult saama auto, aga asi läks seal nii, et mingi kuradi onupoja poliitikaga anti hoopis teisele mehele. Ütlesin kolonni ülemale, et ma ei tule tööle ka, raisk, enne, kui ma auto saan. Võtsin lennupileti, panin Moskvasse. Sealt sain ühe selli kätte kuskilt Kasahstanist. Nii sain lõpuks Žiguli.
Ühesõnaga, auto remontimine ja autotundmine on sul viis pluss?
No see ei ole mingi probleem! Näiteks kardis sai isegi mootorid ise valmis tehtud. Ega ma muidu poleks Eesti meister olnud.
Kas omal ajal sohki tehti?
Eks ikka tehti.
Kas sa oled ka valskust teinud?
Mina ei ole niisugust sohki teinud, mis keelatud on. Aga näiteks ümberehitamisega oli küll niiviisi, et ma panin vene võrrile CZ jupid sisse. See oli nii vägev pill! Tegin pika puuga kõigile ära. Seda oli lubatud sel ajal teha. Ega keegi ei keelanud. Ainult kubatuuri ei tohtinud muuta, kubatuur pidi sama olema. Ühesõnaga, kui oli 125 kuubikuline, siis oli 125, mitte et panid sinna kahesajase või kahesaja viiekümnese sisse.
Kas oled Vasalemmast pärit?
Kodukoht on Vasalemma ja Laitse vahel. Siis ehitasin maja Vasalemma, kui sõjaväest välja tulin. Kui maja sai valmis, siis mõtlesingi, et võiks hakata midagi muud ka tegema. Läksingi selle spordi peale rohkem üle. Siis hakkaski see tehnikasport just. Siis oli tihti nii, nagu abikaasa naeris, nädal aega remondite ja jamate pooled ööd, vahel saate kaks-kolm tuuri sõita, siis jälle laiali ja tulemust ikka ei saa. Aga tehnikas ongi niiviisi, et kui ära ei forsseeri nii palju, et edasi läheks, siis ta tegelikult hakkas laiali minema, jupid hakkasid purunema. Aga vahest näkkas paremini. Üks kord vedas, teinekord ei vedanud - nii oligi.
Kas autode mootorimüra ei ole kohalikke elanikke häirinud?
Pole kuulda olnud, et oleks. See värk oli nii populaarne omal ajal. Rahvas oli sellega rahul, et näed, meil Vasalemmas midagi toimub! Kõik tunnevad Vasalemmat ja teavad, mis toimub.
Muuga ringrada vist jäi kohalike vastuseisu tõttu rajamata?
Midagi seal vist oli jah. Aga Eestis on ju kogu aeg niiviisi olnud, et nagu midagi tegema hakatakse, siis kõik on vastu. Nagu oli sellega, kui BMW tahtis teha oma tehase Eestisse. Ja rahvas hakkas niipalju vastu ja oligi kõik. Korjati allkirju nii palju selle vastu.
Kas Vasalemmas omal ajal autotehaste mehed testimas-proovimas käinud?
Minu teada mitte.
Olid kohal, kus venelane Vitali Bogõtarjov sõitis Vasalemma rallikrossil vankelmootoriga Žiguliga? Mis mulje see jättis?
Tulejutt oli summutist väljas koguaeg. Tal summuti oli külje pealt. Nagu gaasi andis, nii tuli lendas. Ju ei põlenud siis ära mootoris nii palju see bensiin. Aga jah, tulejuga oli külje pealt väljas kogu aeg. Ega muud vahet polnud, auto oli nagu ikka auto. Hääl oli muidugi hoopis midagi muud, kui tavalisel kolbmootoril. Ega seal kapoti all polnud palju vaadata - üks ümmargune junn oli.
|
|
|
|
| Otsing | Sisukord
| Reklaam | Kontaktinfo
