| Kas MM-sarja uus punktiarvestus teeb rallid põnevamaks? |
|
|
|
|
|
|
| |
| ... > Eesti > Eestis on rallikrossi sõidetud neli aastakümmet |
 |
Eestis on rallikrossi sõidetud neli aastakümmet
Kui esimene rallikrossi nime kandnud võidusõit maailmas toimus 1967. aastal Inglismaal, siis Eesti rallikrossi sünniaastaks peetakse 1978. aastat, mil ALMAVÜ Harju Rajoonikomitee Tehnika- ja Spordiklubi Sõprus korraldas esmakordselt vabariikliku rallikrossi.
Rallikrossivõistluse korraldamine võeti ette Sõpruse klubi ülema Ants Tõnnbergi initsiatiivil. Aktivistide Rein Tammise ja Erich Tindi kaasabil rallikrossi organiseerinud Ants Tõnnbergi on nimetatud selle ala pioneeriks ja eestvedajaks. (Hiljem oli ta ka Eesti autospordi föderatsiooni rallikrossi komitee esimees.) Rallisid oli selleks ajaks Nõukogude Liidus korraldatud juba paarkümmend aastat, kuid nüüd oli tegu esimese rallikrossiga NSV Liidus. Võistlusmäärused puudusid, ent kodukootud reeglitega sai üritus siiski läbi viidud. Võisteldi kolmes masinaklassis. Programmi olid võetud võistlussõidud esimese ja teise grupi sõiduautodel ja teise klassi veoautodel. Starti tuli 22 võidusõitjat.
Võistlus peeti 1978. aasta 25. novembril Vasalemma tegutsevas karjääris. Võistlusraja pikkus oli 1800 meetrit ning korraga sõideti 3 ja pool ringi. Iga võistleja sai sõita kaks korda, parim tulemus ühes sõidus reastas võistlejad. See võistlus jäi klassivõitja Jaak Soodeni sõnul ainsaks uues karjääris - hilisemad rallikrossid Vasalemma alevikus korraldati kõik vanasse karjääri rajatud võistlusrajal, kus peetakse sõitusid tänapäevalgi.
Esimesest rallikrossist ilmus uudisfoto 1978. aasta 6. detsembri Spordilehes.
I grupis (mootori kubatuur kuni 1600 cm³) võitis sõidu Saue autosportlane Jüri Aaliste, kel oli null-kolme mootoriga VAZ 21011 (aeg 6.30,0). Teine oli Mati Martin (6.32,4) ja kolmas Jüri Kaasik (6.38,2). II grupis (mootori kubatuur üle 1600 cm³) teenis võidukarika välja TSK Sõprus autoõpetaja ja kolonni ülem Jaak Sooden (6.53,6). Tema võistles autol VAZ 2103, millel oli 1600 cm³ n-ö null-kuue mootor. Teise tulemuse sai selles klassis kirja rallisõitja Eedo Raide (8.09,2).
Esimesel rallikossil Jaak Soodenile välja antud võitjakarikas. Foto: Margus Kirs
Jaak Sooden kommenteeris: "Sel võistlusel olid rallikrossi tingimused - vesi, kruus, lõik asfalti, trampliinid. Mäletan, et autol läksid amordid puruks ja see hüppas nagu kits." Sooden peab võimalikuks, et tollal õnnestus võit saavutada tänu nimekamate tegevsportlaste puudumisele. 76-aastane mustamäelane tunnistas, et 40 aasta tagusest võistlusest pole kuigipalju meeles ja nii meenutab aastail 1975-1984 autospordiga tegelenud vanahärrale omaaegset sõitu vaid TSK Sõpruse rändkarikas karjäärivõistluses II grupi autodele.
Veoautode klassis (GAZ 51A ja GAZ 52/04) võitis esimese rallikrossi Tõnu Kaljuveer ajaga 7.17,2. Teine oli Elmar Tiis (7.18,8) ja kolmas Toomas Vahter (7.19,0).
Võistluse peakohtunik oli Eesti NSV teeneline treener Rein Tammis. Tema abikaasa, vabariikliku kategooria arbiiter pidas vastutava sekretäri ametit. Praegu 80aastane Rein Tammis rääkis, et peakohtuniku ülesanne oli hoolitseda selle eest, et kõik võistluseks tarvilik saaks õigesti paika: "Et oleks paigas start ja finiš, et oleksid ajavõtjad. Tollal oli igaüks oma stopperiga. Peakohtuniku mure oli see, et kõik toimiks. Julgestusena kasutati n-ö omasid inimesi, miilitsat siis turvamas ei olnud."
Võistlustulemuste protokolli ei ole ilmselt säilinud.
Rallikross sai reeglid
Autokrossi hakati Eestis sõitma 1964. aastal, bagikrossi aastal 1977. 1. märtsil 1977 kehtestas NSVL Autospordi Föderatsioon uued autode võistlusklassid, mis olid ligilähedased FIA koodeksile. Rallikross, kui uus ala regioonis, oli siinmail esialgu paar aastat ilma ühtse reeglistikuta. Piir autokrossi ja rallikrossi vahel oli alguses hägune.
"1979. aastal saime Margus-Hans Kuuse kaudu inglise keelsed rahvusvahelised võistlusmäärused, mis FIA rallikrossi alakomitee oli välja andnud. Oli selline väike raamatukene. Vihuris töötanud Jaak Ilves tõlkis need eesti keelde," meenutas tol perioodil Vihuris konstruktori ametit pidanud Meelis Arumeel. Aastail 1967 kuni 1979 ise samuti autospordiga aktiivselt tegelenud Arumeel oli üks neist, kes hiljem Harju KEKis töötades oli seotud esimeste Harju KEKi rallikrosside korraldusliku poolega ning olnud võistlustel tehnilise komisjoni esimees. (Aastaid oli Arumeel ka autospordiföderatsiooni tehnikakomitee esimees.)
Rahvusvahelised reeglid nägid ette, et sõita tuli pehmel pinnasel ning kõvakattega teel. Suurematel rahvusvahelistel võistlustel ja EM-võistlustel oli raja pikkus 800-1000 m ja laius 10-16 m. Nõutav oli, et 20% rajast oleks kõva kattega ja 35% katteta. Ühtegi sellistele tingimustele vastavat rada tollal siin ei olnud ning nii hakati Vasalemma vanasse karjääri tehisveekogu äärde rajama nõuetekohast võistlusrada. Oma panuse andis 1959. aasta 1. juunil asutatud Sõpruse klubi, kuhu moodustati esimene rallikrossisektsioon 1979. aastal.
1980 läks rajaehituseks
Vasalemma 1,4 kilomeetri pikkune rada ehitati hüljatud paekarjääri. Rallikrossi raja ehituse hing ja organisaator oli võidusõitjate hulgas tuntud kohalik mees Andi Mellis. Mitu aastat vedas 14. autobaasi autojuht Mellis rajale täidist, sõidukorda seati rada Sõpruse klubi ning Harju KEKi tehnikaga.
"Hakkasime Vasalemma karjäärist töölt koju tulles vedama paekivijäätmeid ja tuhka maha märgistatud rallikrossirajale. Suured kallurid puistasid maha sadu tonne täidist. Aastaga sai suur töö tehtud – mööda vana karjääri nõlvu lookles võistlusrada. Vasalemma rallikrossi rada on 1420 m pikk, 8-9 m lai, sellel on 11 kurvi, sirgete pikkuseks 195, 163 ja 132 m. Kõrguste vahe on 5,88 m. Kitsamad teelõigud on piiratud kummidega, ehitatud kinnised boksid. Kui tulevikus suudame ühele kolmandikule asfaltkatte peale panna ja raja laiuse viia 12 meetrini, siis vastab see igati rahvusvahelistele nõuetele," on rääkinud Andi Mellis 1982. aastal antud intervjuus.
Etteruttavalt olgu öeldud, et võistlustrassi rekonstrueeriti järgnevail aastail korduvalt. Pärast esimest Harju KEKi rallikrossi kinnitas organiseerimiskomitee esimees, Harju KEKi juhataja asetäitja Sulev Kivimäe, et rajale tahetakse kahe kolmandiku ulatuses asfaltkate peale saada. Meelis Arumeele sõnul ei olnud enne 1981. aasta Harju KEKi rallikrossi seal asfalti: "KEK pani oma raha eest asfaldi maha. Alguses oli rada ainult üleval ja alt läbi ei käinud, seal oli vesi." 1983. aastal muudeti rada Harju KEKi kolmandaks rallikrossiks ja siis mõõdeti raja pikkuseks ümmarguselt 1300 m, võistlusrajale oli valmistatud S-kurv. Taas läbis võistlustrass uuenduskuuri 1986. aastal.
1980. aastal hakati rajama autodroomi ka Rakvere rajooni. "Alguses korraldasime jääraja- ja lumerajasõidu võistlusi Rakveres. Siis pakuti võistluste korraldamiseks Aluveret. Käisime kohapeal vaatamas, seal olid ahervaremete mäed. Olime kindlad, et Autom sellest jagu ei saa. Siis tulid teised mehed appi. EPT hakkas tol perioodil Sõmerus ehitama ja pidi täidet tooma Kiviõlist. Aga nüüd oli neil võimalik seda võtta paari kilomeetri kauguselt," meenutas tollane Automi Rakvere Rajoonikomitee esimees Riho Torro, kellele oli Aluveres suureks abiks Rakvere EPT automajandi insener Tiit Raatma. "See, et rallikrosse hakkasime seal korraldama, tuli juhuslikult. Tegime algul rada vaid ralli jaoks. Hakkasime rahvarallidega Automis tegelema, sealt aga kasvasid rallikrossivõistlused välja."
Automi suurralli Aluvere autodroomil. Foto: Helmut Laskari erakogu
Aluvere autodroom rajati ühingu Autom Rakvere Rajooninõukogu initsiatiivil ja mitmete majandite kaasabil ning muutus kiiresti erinevate autospordivõistluste korraldamise keskmeks. Sealt on läbi käinud näiteks Automi Suurralli ja autoralli "Balti meri - rahu meri", mille ajalugu ulatub tagasi aastasse 1960 ning mille korraldajaiks vaheldumisi olnud eestlased, lätlased, leedulased.
Rallis ei olnud üldiselt konkurentidega vahetut kontakti, välja arvatud üksikjuhud, kui mõni kiiruskatse viidi pealtvaatajate huvides läbi just niisugusel spetsiaalsel rajal. Siis võis korraga kõrvuti stardis olla kuni neli autot. Sellisel moel on rallikatsed toimunud nii Rakvere külje all Aluveres, Harjumaal Vasalemmas, Haapsalu linnas, Saaremaal Upa kolmnurgal kui ka Tallinna 1050 m pikkusel hipodroomiringil. Olgu lisatud, et hipodroomisõit kui rallikrossi sõsarala oli tollal väga populaarne. Erinevus oli peamiselt raskusastmes.
1984. a Baltika ralli kiiruskatse hipodroomil. Foto: Mati Kersi erakogu
Rallikrossi populaarsus kasvas plahvatuslikult
1981. aasta 27. juunil jõuti Sõpruse klubi eestvõttel Eesti NSV rallikrossi esivõistluste korraldamiseni. Võistluspaigaks oli Vasalemma rallikrossirada ehk toonase nimetusega autodroom. Võisteldi kahes klassis. Igal võistlejal oli võimalik startida ühes klassis neli korda. Kolm paremat aega liideti ja üldaeg otsustaski paremuse. Paremusjärjestus klassis A-1: 1. Vello Lehtpuu, 2. Mati Martin, 3. Enn Seepere. Klassis A-2 olid kolm paremat: 1. Joel Tammeka, 2. Ivar Peedu, 3. Ants Tõnnberg. Meeskondlikku arvestust ei peetud. Võistlejaid oli sel korral vaid 9, kuid publiku huvi uue spordiala vastu oli tõusuteel ja pealtvaatajaid tuhandeid. Sellele aitasid kaasa pressis ilmunud rallikrossi tutvustavad artiklid.
Järgmise rallikrossi korraldasid augustis Harju KEKi autospordientusiastid. Kolhoosiehituskoondise 25. aastapäeva tähistamiseks korraldatud ürituse organiseerimisel olid toona tegevad Harju KEKi juhataja asetäitja Sulev Kivimäe, juhataja Hans Palla, rallisõitja Toomas Bernstein, nn sõitev treener Toomas Diener ja Meelis Arumeel. Seda Harju KEKi auhindadele peetud rallikrossi Vasalemmas loetakse esimeseks kaalukamaks võistluseks NSV Liidus.
Toomas Diener rääkis: "Augusti alguses on ehitajate päev ja KEK tahtis seda tähistada. Tuli Hans Pallaga jutuks, et teeme midagi. Et rallit ei hakka organiseerima, aga korraldame Vasalemmas rallikrossi, kuhu on kutsutud ainult rallisõitjad. Tegime teised reeglid meie rallikrossist alates. Meil olid eelsõidud ja aegade põhjal valiti gruppidesse ja lõpuks jäi 4 venda, kes startisid finaalis. Meil olid rallikrossi reeglid, mille liidu omad võtsid ka hiljem omaks." Rallikrossile olid saabunud ka autospordispetsialistid Moskvast, sest käsil oli üleliiduliste võistlusmääruste väljatöötamine.
Harju KEKi esimesest rallikrossist osavõtjad. Foto: Toomas Dieneri erakogu
Avavõistlusele tuli 16 võistlejat, kes kõik osalesid ühes masinaklassis. Kõigepealt tuli igal sõitjal startida kolmes eelsõidus. Autod lasti rajale nelja kaupa. Kolmest sõidust liideti kahe parema sõidu ajad. Selle järgi saadud kohad viisid kolm esimest A-finaali, kolm järgmist B-finaali ja neli järgmist C-finaali. Kümnel võidusõitjal oli seega võimalus võita peaauhind, sest C-finaali võitja lasti edasi B-finaali.
Harju KEKi auhinnavõistlustel kihutasid C-finaalis Ivar Peedu, Urmas Kask, Ando Nõel ja Raivo Kolk. Esimesena lõpetas suurte kogemustega võidusõitja Ivar Peedu ja tema pääses B-finaali, kus osalesid veel Paul-Robert Helk, Raido Rüütel ja võrulane Andu Värton. Selles võiduajamises oli kiireim Helk. A-finaalis olid koos suurmeistrid Heiki Ohu, Vallo Soots, Eedo Raide ja Paul-Robert Helk. Kõige paremini oskas kurve ja raskeid rajalõike läbida Heiki Ohu. Tema kannul võitlesid iga meetri pärast Soots, Raide ja Helk, kuid mööda nad ei pääsenud. Peaauhind kuulus Harju KEKi kolonniülemale Heiki Ohule.
Hakati selgitama meistreid
Mõnda aega oli mõlgutatud mõtteid Eesti esimeste meistrivõistluste korraldamisest. 1982. aastal see samm astuti ja esimesed ENSV meistrivõistlused sügisel toimusid, kuid veel enne kirjutati autospordiajalukku talvist rallikrossi puudutav peatükk. Esimene talvine rallikross korraldati 1982. aasta 6. märtsil Vasalemmas Harju Tehnika- ja Spordiklubi Sõprus aktivistide poolt. Oli külm talveilm. Sõideti 1600 m pikkusel jäisel ja lumisel rajal. TSK Sõpruse lahtisele talikrossile oli tulnud 16 võistlejat. Osalesid ka Läti NSV sportlased. Kui esimesed startijad said sõita veel enamvähem lumerajal, siis hilisematel tuli, eriti kurvides, kihutada libedaks lihvitud jääl. Nn väikeste Žigulide klassis võitis Enn Seepere; klassis suured Žigulid Eugen Kuusik ja Volgade klassis Rudolf Krõm.
Eesti NSV esimesed rallikrossi meistrivõistlused olid pühendatud Nõukogude Liidu 60-aastapäevale.
Kuivõrd Automi Rakvere Rajoonikomitee oli ehitanud Aluveres vabariigi teise autodroomi, siis sai teoks esmaste meistrivõistluste korraldamine kaheetapilisena. Esimesel etapil võisteldi 1982. aasta 9. oktoobril Aluveres, teist korda nädal hiljem Vasalemmas. Võisteldi neljas masinaklassis. Kahe etapi kokkuvõttes selgusid esimesed Eesti NSV meistrid: spetsiaalmasinatel A-2 teenis tiitlivõidu Joel Tammeka; nn väikeste Žigulide (7. klass) arvestuses Urmas Tooming; suurte Žigulide (8. klass) arvestuses Toonart Rääsk ja Volgade klassis Arvi Mõttus. Meeskondadest olid kolm paremat ENSV Kommunaalmajanduse Ministeeriumi Tallinna Mehaniseerimise Valitsus, ENSV Dünamo ja spordiklubi Tempo esindused.
Teised ENSV rallikrossi meistrivõistlused 1983. aastal olid samuti kaheetapilised. Esimene kord võisteldi Rakvere rajoonis augusti lõpul Aluveres ja teine kord sõideti septembri algul Harju rajoonis Vasalemma krossirajal. Võistlusklasse oli kolm. 7. ja 8. klasside koondarvestuses jõudis tiitlivõiduni Ivar Peedu, Volgadel Rudolf Krõm ja spetsiaalmasinatel Raido Rüütel.
 Kolmandad meistrivõistlused 1984. aastal olid kolmeetapilised. Sõideti Vasalemmas, Vanamõisas ja Aluveres. Saaremaale Vanamõisa kruusakarjääri loodud kolmanda rallikrossiraja ettevalmistuse ja võistluse organiseerimisega tegelesid Saare KEKi aktivistid eesotsas juhataja Enn Rettauga. Võisteldi taas kolmes klassis ja arvesse läksid kõigilt kolmelt etapilt kogutud punktid. Meistriks tuli 7. ja 8. klassi koondarvestuses Vambola Rand, 10. klassis Peeter Allas ja spetsiaalautodel Ivar Raidam.
A-finaali start Vanamõisa rallikrossil 1984. a. Foto: Vambola Ranna erakogu
Kui kodune meistrisari oli hoo sisse saanud, otsustati pidada Balti liiduvabariikide meistrivõistlused. Need toimusid esmakordselt 1984. aastal koos Eesti NSV meistrivõistluste esimese etapiga. Kuivõrd lõunanaabritele oli see esimene tõsisem tutvus uudse alaga, siis eestlased edestasid konkurente mäekõrguse eduga spetsiaalmasinatel ja standardautode 7.-8. klassis. Hästi sõitsid külalised Volgadel. Lõppjärjestus: Eesti NSV, 2. Läti NSV, 3. Leedu NSV. Individuaalselt oli spetsiaalmasinatel parim Ivar Raidam, standardautodel kuni 1600 cm³ Märt Jamnes ja Volgade klassis leedulane Rimantas Kavalauskas. Järjekorras teised Balti liiduvabariikide rallikrossimeistrid selgitati 1985. aastal üheaegselt ENSV meistrivõistluste teise etapiga Vasalemmas.
1985. aastal kuulus ENSV rallikrossi meistrivõistluste arvestusse koguni kuus etappi: 25. mail Aluveres, 22. juunil Vasalemmas, 13. juulil Aluveres, 31. augustil Vanamõisas, 21. septembril Vasalemmas ja 5. oktoobril Aluveres. Ühest küljest tingis võistluste mahu kahekordistamine ala kasvav populaarsus, teisest küljest avaramate võimaluste loomine meistrivõistlustel osalemiseks. Asi oli nimelt selles, et rallikrossis ei olnud välja kujunenud iseseisvat võistlejatekaadrit ehk ala harrastasid põhiliselt rallisõitjad n-ö kohakaasluse alusel. Toona kirjutati ajakirjanduses, et "kahe isanda teener" pole lihtne olla, sest võistluskalender on tihe ja sageli pole võimalik kahte üritust omavahel kokku sobitada. Seepärast lisati meistrivõistluste juhendisse punkt, et võistlejatel läheb kuuest etapist arvesse kolm paremat. Rallikrossisõitjate ring jäi siiski endiseks, uustulnukaid oli vaid mõni üksik - Kadrina EPTst tuli krossirajale Tõnu Napp. Võrdlemisi vähe oli osalejaid spetsiaalautode klassis. Pilk hooaja lõpptulemustele. Spetsiaalautode klassis tuli meistriks Eugen Kuusik, standardautodel kuni 1600 cm³ Vello Salong Kaarma kolhoosist ja standardautodel üle 1600 cm³ ehk Volgade klassis Peeter Allas. Seni oli meistriks tulnud 12 võidusõitjat. Peeter Allasest sai esimene mitmekordne rallikrossi meister.
Järgmisel, 1986. aastal kärbiti meistrisarja kuuluvate etappide arvu taas kolmele. Avavõistlus ja kolmas sõit toimusid Aluveres, esimest korda läks meistrisarja etapina arvesse sõit Saaremaal Kogula karjääris. Saare KEKi rajatud Kogula krossirada võõrustas tol perioodil rallikrossivõistlusi nii sõidu- kui ka veoautodele: toimusid Saare KEKi auhinnavõistlused, Saare Kaluri auhinnavõistlused jm. Tol perioodil korraldasid vabariigi tippkrosside kõrval mitmed klubid ja organisatsioonid oma rallikrosse nii suvel kui ka talvel.
Rallikross Kogula karjääris. Foto: Peeter Kõrge erakogu
Rallikrossi sõitmiseks sobivaid võistlusradasid hakati rajama mujalegi. 1985. aastal alustas Pärnu Autom võistlusraja ehitamist Pärnu ja Tori vahele Taali vanasse kruusakarjääri. Eestvedaja oli Jaan Tuulik. Rada aitasid rada ehitada Sindi sovhoos, Pärnu Teedevalitsus ja Vändra katsesovhoos. Avavõistlus peeti Taalis samal aastal rohkearvulise publiku silme all, võisteldi hipodroomisüsteemis. 1986. aastal läks raja omand üle Pärnu ALMAVÜ-le. Veeti juurde killustikku, asfalteeriti stardisirge. Siis peeti Taali krossirajal ka esimene suurem üleliiduline võidusõit.
Talvine rallikross Taalis. Foto: Kalev Holzbergi erakogu
Harju KEKi võistlused panid aluse rallikrossi kuldajale
Mitmest etapist koosnevatel Eesti rallikrossi meistrivõistlustel oli see puudus, et ralliparemikul ei olnud võimalust kogu hooaega kaasa teha. Ainus üritus, kus paremik omavahel tõsiselt mõõtu võtta sai, oli Harju KEKi rallikross. Populaarsest Harju KEKi rallikrossist sai kümneks korraks iga-aastane suursündmus, kus osalesid paljud võistlejad piiri tagant ning mis meelitas kohale tuhandeid pealtvaatajaid. Ei olnud harukordne, et mitmeid tunde kestnud eelsõitudele ja finaalidele elas raja ääres kaasa üle 10 000 autospordisõbra.
Kuniks Harju KEK jõudis esimese rallikrossivõistluse korraldamiseni 1981. aastal, oli ehitusorganisatsioonil tehniliste spordialade viljelemisel oli juba ligi 10aastane ajalugu. Esimesena alustati 1972. aastal automitmevõistlusega, eestvedajaks oli Harju KEKis töötanud Rein Tammis. Tollase NSVL koondise liikme, rahvusvahelise klassi meistersportlase Toomas Dieneri eestvedamisel hakkas rallispordi arendamine Harju KEKis.
"Minu peal oli konsultatsioon ja võistlejate kutsumine. Esimesel aastal olid meil eestlased. Edasi kutsusime võistlejaid üle Nõukogude Liidu. Tulid "tehasevennad", tuldi Ukrainast ja Leedust," rääkis Diener. Harju KEKi teisel rallikrossil 1982. aasta suvel pakkusidki eestlastele konkurentsi külalisvõistlejad.
Togliattist Vitali Bogatõrjov tuli kohale autoga, mille rootormootor ei mahtunud oma tehniliste näitajate poolest nõutu piiridesse. Sellegipoolest lubati tal kaasa sõita, kuigi väljaspool arvestust.
Vitali Bogatõrjov saabus kolmandas eelsõiduvoorus raja põnevaimasse kohta esimesena, kuid lahkus viimasena, kuna oli oma auto risti keeranud. Foto: Mati Kersi erakogu
Nimekatest rallimeestest osalesid tookord moskvalane Nikolai Bolšihh ja Togliatti tehasesesõitja Nikolai Jelizarov. A-finaali jõudsid Vitali Bogatõrjov, Heiki Ohu, Vallo Soots ja Nikolai Bolšihh. Sirgetel lõikudel läks Bogatõrjov eest minema. Kurvides jõudsid Soots ja Ohu tema kannule, kuid mööda ei pääsenud. Vitali Bogatõrjov lõpetas esimesena ja pälvis eriauhinna. Harju KEKi peaauhinna viis koju teisena finišeerinud Vallo Soots. Lõpuprotokolli kanti võistluse võitjana Soots, teine oli Ohu ja kolmas Bolšihh.
Harju KEKi rallikrosse sai tollal jälgida Eesti Televisiooni vahendusel. 1982. aasta võistlusest andis spordisaadete toimetus spetsiaalse telefilmiga krossi käigu edasi kogu elanikkonnale. "Samal päeval 7 või 8 ajal õhtul oli spetsiaalne ülekanne võistlusest. Niisugune oli kokkulepe Toomas Ubaga. See oli pikk saade," meenutas Toomas Diener.
1982. aastal pärast teist Harju KEKi rallikrossi märkis Eesti NSV Autospordiföderatsiooni presiidiumi esimees Ülo Järv, et nad tegid ettepaneku võtta tuleval aastal üleliidulisse kalenderplaani vähemalt üks siinmail sõidetav rallikross. "Harju KEKi poolt korraldatav võistlus on selleks igati sobiv, sest harjulased on mõelnud kõigele," pakkus ta.
Ivar Peedu ja Eedo Raide tulid koduseinte toel liidu meistriteks
Eestis viidi NSV Liidu meistrivõistlused sõiduautode rallikrossis esmakordselt läbi 1984. aasta 13.-14. oktoobril. Võistlusrajal, kus peetud Harju KEKi auhinnavõistlusi ja Eesti meistrivõistlusi rallikrossis, nähti seekord hoopis erinevaid süsteeme. Meeskonnavõistluses kasutati autokrossidest tuttavat ühisstarti, kus korraga lasti rajale 10 ja enam autot. Osales üle saja autosportlase. Kahel võistluspäeval anti välja neli medalikomplekti.
Laupäevasel meeskonnavõistlusel standardautodel ja Volgade klassis võis iga liiduvabariik, lisaks Moskva ja Leningrad välja panna omal valikul neli võistlejat. Arvesse läks kolm paremat tulemust. Eestit esindasid võistlejad ainult standardautode klassis. 27 võistleja hulgas tuli standardautode klassis võitjaks Autovedude Valitsuse peainsener, 43aastane Ivar Peedu. Teisena lõpetas Juris Gustans Lätist ja kolmandana Valentin Kuznetsov Moskvast. Tarmo Trummal oli neljas, Vello Salong kaheksas ja Märt Jamnes kümnes. Lõunanaabrid Genrich Janovskis ja Arnolds Kregžde tegid Volgade klassis kõva sõitu ning teenisid kahepeale korraliku punktisaagi. Meeskonnavõistluses võttis teenitult võidu Läti. Eestlased teenisid välja hõbedased autasud.
Individuaalses võistluses Volgade arvestuses (10. klass) osutusid parimaiks: 1. Genrich Janovskis, 2. Oleg Kolpakov, 3. Juri Levtšenko. Parima eestlasena oli seal edukaim Margus Virkoja, kes 19 osaleja hulgas oli kokkuvõttes neljas. Standardautode arvestuses (7. ja 8. klass) võitis sõidu Ivar Peedu, teine oli Anatoli Krivobokov ja kolmas Juris Gustans. Kolmele NSVL rallimeistrivõistluste hõbemedalile (koos Juhan Kasemaaga aastail 1980, 1981 ja 1983) lisandus Ivar Peedul sellelt rallikrossilt esimene kuldne autasu. "Kui rallikrossis liidu meistritiitli sain, oli sõitu kaks päeva. Laupäeval ja pühapäeval olin mõlemal päeval esimene. Seal olid ikka kõvad vastased. Togliatti tehas oli seal ja kogu meie oma grupp kahe jõuk. See oli hea saavutus," resümeeris Peedu.
Ivar Peedu NSVL meistrimedaliga. Foto: Rando Aav
Sõiduautode krossi NSVL tšempionaadist rääkides meenutas Ivar Peedu üht kurioosset seika. Oli tavapärane, et mootorid mõõdeti üle. "Enne seda olid Leedus liidu omad, kus me olime neljandad. Seal oli tehniline komisjon tugev. Ja siis toimusid Eestis liidu rallikrossi meistrivõistlused, kus ma esimeseks tulin. Siis oli venelaste tehniline komisjon, kes tuvastas, et nukkvõll on vale. Mehaanik, ainuke kes meil oli, Lepa Raivo jookseb minu juurde, et millal sa selle ära vahetasid - näed, nüüd on vale võll?! Ma ütlesin, et ole rahulik, kui leedulased seda valeks ei mõõtnud, ei mõõda venelased ka. Siis kutsuti välja Meelis "Teadlane" Arumeel - kõige targem mees. Ta tegi venelastele selgeks, et nende mõtteviis on vale ja et nad ei tea mootori mõõtmisest midagi. Eestlasi oli seitse tükki seal nende valede nukkvõllidega!"
Pühapäeval olid rajal ka spetsiaalautod. Tulemuse sai kirja 14 võistlejat, kusjuures kõik viis osalenud eestlast olid kokkuvõttes viie parema seas. Poolfinaalide võitjad lasti otse lõppvõistlusele. Otsustavasse finaalsõitu jõudsid suurmeistrid Heiki Ohu, Eedo Raide, Vello Õunpuu ja Raido Rüütel. Kui Ohu tegi uperpalli, tõusis Raide kannule Õunpuu. 6-ringilise finaalsõidu viimasel ringil üritas Õunpuu Raidest mööduda, kuid see ei õnnestunud - seega A-2 klassis tuli NSVL meistriks Eedo Raide. Hõbeda teenis Vello Õunpuu, pronksi Vallo Soots. Rüütel oli neljas ja Ohu viies.
Vasalemma kui koduse rallikrossi häll
Vähemal või rohkemal määral on ligi nelja aastakümne vältel rallikrossi võõrustanud Vasalemma karjääris jätkuvalt võistlusi peetud. Viimane pikem paus oli aastail 2009-2013. Eesti Rallikrossi Komiteel tärkas siiski plaan rallikross oma hälli tagasi tuua ja 2014. aastal jõuti konkreetsete tegudeni – juuli keskpaigast möllas rajal rasketehnika ja rassisid vabatahtlikud. Paigaldati ohutuspiirdeid, taastati raja endine laius ja ehitati välja kohustuslik joker lap. Pärast 2014. aasta augustit, kui seal sõideti Eesti Rallikrossiarenduse MTÜ eestvõttel taas rallikrossi, on Vasalemmas igal aastal peetud vähemalt üks võistlus, tunamullu üle 14 aasta taas koguni kaks Eesti meistrivõistluste etappi. Vasalemma raja sisemisele ringile pääs tõkestati 2015. aastal ja see on tavaliikluseks väravatega suletud. Nimetatud rajaosa arvati Vasalemma valla volikogu otsusega 2015. aasta aprillikuu lõpus avalike teede nimekirjast välja. Praegusel ajal haldab Vasalemma rallikrossirada MTÜ Wasalemma Auto Klubi.
Uuele elule püütakse äratada Aluvere autodroomi, mida ehitab ja arendab väga mehiselt Aluvere Ring MTÜ. Ettevõtmise hinge Guldar Kivro sõnul on plaan rada viia sellisesse seisukorda, et seal oleks võimalik taas rallikrossivõistlusi korraldada ning et olemasolevat kompleksi saaks juba lähiajal kasutada ka ralli kiiruskatse korraldamiseks.
Kuigi Saaremaa rallikrossirajad on lõplikult suletud ja viimasest sedalaadi võistlusest saarel on möödas 15 aastat, peab Eesti meistrivõistlusi organiseeriv Rallikrossi Arenduse MTÜ võimalikuks, et üks meistrisarja etappidest peetakse lähitulevikus taas seal. Sestap plaanitakse juba sel suvel üks sõit läbi viia Kuressaare külje all asuval Roomassaare lennuväljal. Eesti Rallikrossi Komitee esimees Valdur Reinsalu põhjendab sellise sammu astumist asjaoluga, et Saaremaal on ammustest aegadest rallikrossi sõidetud ja nüüd soovitakse see traditsioon taastada. Pikemas perspektiivis on kaalutud Saaremaa rallikrossisõitude korraldamist statsionaarsel rajal mõnes endises mootorispordikompleksis.
Mis seisus on Eesti rallikross täna? "Rallikross on kõige populaarsem autospordiala Eestis. Seda nii publiku kui ka osalejate poolelt," usub Eesti Rallikrossi Komitee esimees Valdur Reinsalu. "2018. aastal käis rajal kokku 67 võistlejat ja publiku arv on kordades tõusnud."
Artikkel tugineb suuresti tollal pressis ilmunud materjalile ja rallikrossi kavadele.
Rallit nimetati rallikrossiks
1978. aastal nimetati rallikrossiks ka keerulisemates tingimustes sõidetud rallit. Sulev Hermi sulest ilmus 1978. aasta 28. jaanuari Spordilehes artikkel "Kalurikolhoosi rallikrossilt". Ta kirjutas: "Kalurikolhoosi Lääne Kalur tehnikaspordiklubi Virtsu eestvedamisel toimus Haapsalu rajooni teedel rallikross. See uudne ala on võitnud kiiresti poolehoiu, sest ta ühendab rallivõistluse täpsust ja krossisõidu peamist elementi - kihutamist raskesti läbitaval maastikul. Rajameister meistersportlane Valter Hännikäinen oli trassi hoolikalt valinud ja võistlejaile see meeldis. Veoautodel tuli sõita 356 km ja sooritada 5 lisavõistlust, sõiduautodel 270 km ja 6 lisavõistlust. Rajale läks 46 veoautot ja 21 sõiduautot." Ajalehes toodi ära ka võistluse tulemused. Sõiduautod: 1. Uno Sillaste - Jaan Silmberg, Haapsalu AB, 2. Mart Müristaja - Riho Reits, Kalev, 3. Tõnu Rajur - Mati Kanter, Harju KEK. Veoautod: 1. Tõnu Kaljuveer - Leo Hiie, ALMAVÜ Autokool, 2. Tõnu Parmo - Joel Reponen, Põlva KEK, 3. Ülo Halanurm - Risto Saaremets, Eesti Energia AB.
Valter Hännikäineni sõnul oli tegu ralliga: "See ei olnud rallikross, vaid ralli. Ilmselt nimetati rallikrossiks, kuna tegin väga raske raja. See pidi olema sportlik ralli, sest rahvarallisid tegin vähe." Rajameistri sõnu kinnitas hiljem aastaid Läänemaal ralli korraldamisega seotud Jaan Melsas: "See oli 1978. aastal esimene West ralli. Tegu oli pika öise sõiduga. Sõiduautodele oli see rahvaralli - see on kindel. Klassivõitja Silmbergi valduses on diplom, kus peal on West 78." Samas märkis ta, et võistlus peeti tõepoolest äärmiselt keerulistes oludes ja toimus ilmselt jaanuaris. Et niisugune võistlus peeti ja et sõiduautod olid ohtutuspuurita, seda kinnitas Heiki Rahuoja. Ta meenutas: "Teed olid hooldamata ja marukitsad. See oli autode ja meeste proovilepanek." Rahuoja ütles ka, et sellest sündmusest kasvas välja West ralli. Tehnikaspordiklubi korraldusel peeti Haapsalu rajoonis 1974. aastast autorallisid Väinameri. On olnud perioode, kus aastas on sõidetud nii Väinamere kui ka West rallit.
Küsimus suurele ringile
 Missugune üritus peeti Haapsalu rajoonis 1977. aastal, mille vimplil ilutseb tekst LÄÄNE KALUR 1977 RALLIKROSS?
Aastast 1975 hakati Virtsu lähistel Rahinge mäel läbi viima iga-aastasi lumerajavõistlusi, kas nimetatud võistlus võidi korraldada samas kohas? Kui kellelgi on täiendavat infot võistluse kohta, mille tarbeks on Lääne Kalur lasknud valmistada kõnealuse vimpli, palun sellest teada anda käesoleva artikli autorile.
|
|
|
|
| Otsing | Sisukord
| Reklaam | Kontaktinfo
