| Kas MM-sarja uus punktiarvestus teeb rallid põnevamaks? |
|
|
|
|
|
|
| |
| ... > Eesti > Legendaarne rallisõitja Uno Aava sai 90-aastaseks |
 |
Legendaarne rallisõitja Uno Aava sai 90-aastaseks
22. novembril täitus Uno Aaval üheksakümnes eluaasta. Legendaarne autosportlane, kelle auks paigutati Tallinnasse Pirita tee äärde kahe kuu eest nimeline pink, ütles, et peab sünnipäeva koduselt.
"Et pink Pirita teele Michael Parki mälestusmärgi juurde sai, see tuli mulle üllatusena," lausub Uno Aava. "Tütar pandi fakti ette, et pink on olemas," ütleb ta ja sõnab, et tema ei teadnud esiti nimelise pingi olemasolust midagi. "Mul oli koer. Koer sai vanemaks ja suri ära. Sugulased püüdsid leida uut koera, kuigi ma seda enam ei tahtnud. Siis ühel päeval tütar viis mind Piritale, arvasin, et nüüd näitab mulle armast koerakutsikat ja mul on raske ära öelda. Aga tema viis pinki vaatama! See oli üllatus," rääkis Aava.
Tuntud autosportlasele nimelise pingi saamislugu kommenteeris Pirita linnaosa vanem Alina Tubli järgmiselt: "Pirita Linnaosa Valitsuse jaoks on oluline meeles pidada neid piritalasi, kes on Eesti elus olnud ühel või teisel viisil silmapaistvad. Seetõttu otsustasime püstitada pingi endise rallisõitja auks, kes elas Pirital."
Uno Aava alustas võistlemist 1952. aastal mootorratastel ja läks 1958. aastal üle autodele. Oma karjääri jooksul on ta osa võtnud nii mitmetest võistlustest, sealhulgas London-Sydney sajandirallist, millest tänavu möödub täpselt pool sajandit.
Siinkohal toome väljavõtte 1979. aastal ajakirjanduses ilmunud ralliülevaatest.
Sajandi ralli ja sajandi rõõm
Kui kõik Uno Aava rallikilomeetrid kokku arvata, küllap siis saab meie planeedile mitu ringi peale. Näiliselt kadestamisväärne elu: muudkui istu rooli taha, vajuta pedaale ning maanteelint toob sulle vastu uusi maid ja linnu, ning kui palju kohtab erinevaid inimesi. Kõik on uus ja huvitav. Mida veel soovida? Ent sellel toredal ja säraval tahul on teine, hoopis argipäevasem ja väga vaevarikas pool.
Et rallisõitja argipäevast vähegi tõepärast pilti saada, selleks meenutame pisut ülevaatlikumalt ühte paljudest - sajandi rallit, mis viis võistlejad Londonist Sydneysse. Rataste alla jäi enam kui 16 000 km ja 9 päeva meresõitu.
Uno Aavale algas sajandi ralli varem, kui tema meeskonnakaaslastele. Temale usaldati legendi koostamine Austraalia teedel, kus meie autosportlased polnud varem startinud. Kellele tehakse legendi koostamine ülesandeks? Ikka kõige kogenumatele ning kõige parematele asjatundjatele. Legendi koostaja peab oskama täpselt lugeda kaarti ja tundma sõidukite omadusi. Tuleb uurida mitmeid võimalusi. Mõni teelõik võib olla kilomeetrites küll märksa lühem, kuid teisel saab arendada palju suuremat kiirust. Peab arvestama sedagi, kus asub teelõigu läbimise ajal päike või kuu. Uno Aaval olid legendide koostamiseks rikkalikud kogemused. Eelnevalt oli ta NSV Liidu autosportlastele teed valinud Monte Carlo, Etioopia, kõigil Tuhande Järve rallidel. Hiljem, juba Nigeerias töötamise aegu, koostas legendi ka Jalgpallirallile, mis võistlejad Londonist läbi kogu Lõuna-Ameerika Mehhikosse viis.
Sajandi rallile legendi koostamisest meenutab Uno Aava: "Et leida Austraalia pinnal 6000 lkm läbimiseks parimad võimalused, töötasime pingeliselt kaksteist päeva. Ralli sealsed korraldajad olid väga lahked, kuid soovitasid meil asjata mitte vaeva raisata, vaid parem tutvuda Austraalia vaatamisväärsustega. Üks sealsetest favoriitidest, Foster ütles lausa välja, et me teeme tühja tööd, sest ega ükski Moskvitš nagunii Austraalia pinnale ei jõua. Juhendi kohaselt võeti Bombayst Austraaliasse siirduvale laevale 72 edukamat ekipaaži. Oldi kindlad, et Moskvitše nende hulgas olema ei saa. Meie aga arvasime nii: No oota sa, mister Forster!""
24. november 1968, London. Algas enam kui 16 000 km pikkune ralli. Paljude maailmakuulsate automarkide seas oli stardis neli Moskvitši. Uno Aava ja moskvalase Juri Lessovski juhitud sõiduk kandis küljenumbrit 98.
Uno Aava: "Võistlus algas harjumatutes tingimustes. Teeservad olid palistatud nii tiheda inimmüüriga, et vähimgi vääratus tähendanuks rasket õnnetust. Ent algus läks meil siiski libedasti, kuigi olime juba murelikud - nimelt tasakaalustati Londonis täiendavalt veel kõigi osalevate Moskvitšide kardaanvõlle, ning kui oma auto jälle kätte saime, siis tundsime kohe, et midagi on viltu. Igaks juhuks saatsime Moskvasse telegrammi ning tellisime endale Belgradi uue kardaani vastu. Kartus osutus põhjendatuks. Prantsusmaa teedel liikumiseks oli meil küll koostatud legend, kuid seegi osutus nulliks. Sealne politsei keelas magistraalidel sõitmise ning tuli kaardi järgi otsida kõrvalisi ja halva kvaliteediga teid. Masin sai tublisti vintsutada ning Pariisist üle Alpide Torinosse sõites hakkas kardaan nii tugevasti vibreerima, et lõhkus käigukasti ja siduri. Õnneks olid meil vahetusmehhanismid kaasas ja ühes külas lükkasimegi kohalike elanike abiga oma Moskvitši külili ja vahetasime käigukasti ja siduri. Torinosse hilinesime 24 minutit ja saime esimesed karistuspunktid kirja. Belgradis aga vahetasimekardaani ja masin hakkas jälle laulma. Iga etapiga parandasime positsiooni. Ent mida kilomeeter edasi, seda enam andis tunda väsimus. Autost me õieti välja ei saanudki. Iga riigi piiril anti meile "Avtoekspordi" toidupakk ja jälle peatumatult edasi. Kui algul vahetasime Juriga rooli paari-kolme tunni järel, siis nüüd jäid vahetusajad järjest lühemaks. Vahest kõige raskem oli kihjutada läbi öise Afganistani. Tee oli sile ja lai magistraal. 100-kilomeetrist keskmist tunnikiirust oleks olnud suhteliselt kerge pidada, kui poleks eelnevalt tulnud neli ööpäeva autos veeta. Lõpuks vahetasime rooli iga 15-20 minuti järel. Masin undas, kuid rooli käest andes uinusime silmapilkselt."
Kõigi raskuste ja eelnenud pessimistlike ennustuste kiuste jõudsid kõik neli Moskvitši Bombaysse õigeks ajaks ning pääsesid laevale, et jätkata Austraalia pinnal, kus sõitmiseks oli Uno Aava koostanud üksikasjalise legendi.
Kui legendi koostades oli 6000 km läbimisele kulutatud 12 päeva, siis nüüd tuli sama võistlusmaa läbida 3 ööpäevaga. Seega keskmiselt 2000 km ööpäevas. Ja seda enamasti halbadel liivastel ja tolmustel teedel, kus päevavalgelgi oli raske teed jälgida.
Uno Aava: "Kahtlesime tõsiselt, kas ikka jõuame ettenähtud ajaks Sydneysse. Nahk oli läbimärg, rappumisest hõõrus iste seljad veritsema. Lakamatu soov oli magada. Kas või üks tund. Ent olukord seda luksust ei võimaldanud. Iga 15 minuti järel tuli rool pihku võtta."
Ent ometi jõudsid kõik neli Moskvitši õigeaegselt pärale. Aava ja Lessovski said üldjärjestuses 22. koha.
Uno Aava: "Moskvitšide edu oli sajandi rallil sensatsioon. Meile aga oli see sajandi rõõm, mis korvas kogu eelneva vaeva. Ja küllap tundis täit rahuldust ka "Avtoeksport" - paari järgneva kuu vältel telliti ainuüksi Austraaliasse üle tuhande Moskvitši. Isegi meie võistlusautosid, mis rasketel teedel enam kui poole maakera ümbermõõdust läbinud, taheti samas kohe ära osta. Ent sellega polnud nõus "Avtoeksport" - suurt kuulsust toonud sõidukid kulusid endale ära."
|
|
|
|
| Otsing | Sisukord
| Reklaam | Kontaktinfo
