«Kalendri tegemise plaan oli mõnda aega peas mõlkunud»

Rallifotograaf Timo Anis ütleb, et kalendri tegemise mõte hakkas idanema aastate eest, kuid nüüd see idee realiseerus. Nii valis ta enda tehtud fotode hulgast välja portsu värskeid pilte, mis kaunistavad 2015. aasta seinakalendrit.

Eesti rallisõitjate tegemisi 11 aasta jooksul fotokaameraga jäädvustanud Timo Anis on mitmel viimasel hooajal saanud raja äärest suurepäraseid fotosid. Tänavu pildistas ta eestlaste sõitu MM-rallidel ning nüüd on kordumatud hetked välja antud kvaliteetse A3 formaadis kalendrina. Ülesvõtteid leidub 12,99 eurot maksvas kalendris rallipaaridest Ott Tänak - Raigo Mõlder, Karl Kruuda - Martin Järveoja, Sander Pärn - James Morgan ja Martin Kangur - Kuldar Sikk.

Kalender "Eestlased autoralli MM-il" sündis Timo Anise sõnul koostöös ajakirjaga Autoleht. "Plaan oma kalendri tegemiseks on juba mõnda aega peas mõlkunud, kuid sel aastal otsustasin asja teoks teha. Nii saigi oma kauaaegse koostööpartneritega ajakirjast Autoleht, eesotsas Kristjan Sooperiga, maha istutud ja võimalused läbi arutatud. Idee sai paberile ja nii see toode kavandini ning valmis kalendrini lõpuks jõudiski. Eestlased on alati olnud autospordi lembene rahvas ja sellest ka tänavuse kalendri teemavalik "Eestlased autoralli MM-il"," räägib Anis, kes pildivaliku langetas ise.

Kuigi Timo Anise fotosid on läbi aastate ilmunud pressis ja mitmesugustes trükistes, siis selline personaalne kalender on tema jaoks esmakordne. "Ma loodan, et sellest kasvab välja üks ilus traditsiooniline toode, mis igal aastal võiks eestlaste kingikotti jõuda."

31-aastane fotograaf selgitab, miks ta üldse rallisporti pildistada armastab ja mis teda selle juures võlub: "Kiirus, pühendumus, adrenaliin, isiksused, kaotused, võidud - ehk kõik see, mis tavaeluski, aga autorallis on see mõneti teiste nimetustega."

Esimest korda jäädvustas Anis rallit juhuse läbi 2003. aastal. "Võtsin kaamera EOS rallile kaasa. Seda, miks ma selle kaamera kaasa üldse toona kaasa võtsin, ma enam ei mäleta. Küll aga mäletan, et esimese pildi, mis pisiku andis, tegin Markko Märtinist. Esimene ralli minu jaoks koos kaameraga oli EOS 2003 ja kaameraks oli Canon. Toona pildistasin filmile." Kui paljudel autospordivõistlustel on Timo Anis vahepealse perioodi jooksul pildistamas käinud, seda ta täpselt öelda ei oska: "Ei ole kokku lugenud, aga suurusjärk jääb sinna paarisaja ja veidi enama võistluse kanti."

"Hobist on saanud töö," jätkab mees. "Oman firmat ja omi asju teen selle kaudu. Lisaks on mul ka igapäevatöö, mis on täiesti teisest valdkonnast. See on tegelikult väga hea, kuna hoiab pea puhtana ja viib mõtted vahelduseks mujale," räägib Anis. "Amatöör on asjaarmastaja, kes teeb asja enda rõõmuks ja ei teeni sellega elatist. Professionaal peab igal hetkel tulemuse koju tooma, sest eksimusteks ruumi ei ole - mõtlen töösse pühendumist, kvaliteeti, tähtaegadest kinnipidamist, kõrget stressitaluvust jne ning lisaks kõike muud, mis on vastavalt mingil hetkel oluline. Fototehnikat ma liiga üle ei tähtsustaks, kuna täna on turul väga soodsate hindadega väga häid tooteid, millega saab väga edukalt pildistada. Olen seda meelt, et pildi teeb ikka fotograaf, mitte kaamera. Foto, mida inimesed näevad, on jäämäe tipp. Töö, mis tehakse ära kulisside taga, on kordades suurem ja seda näevad vähesed."

Timo Anis räägib, et naudib autospordi pildistamist, eriti aga rallidel, kus ta saab ennast proovile panna ning kus pildi saamiseks tuleb vaeva näha. "Selles mõttes esitavad mitmed Eesti rallid väljakutseid, kuna paljuski on sõidetavad kiiruskatsed aastast aastasse samad, kuid selleks, et pakkuda autospordisõpradele midagi uut, tuleb leida uusi nurki ja kohti mida jäädvustada. Kõige huvitavamaks pean aga MM-rallidest tänase seisuga Monte Carlo rallit."

Mis on kiiresti liikuvate autode pildistamise juures kõige keerulisem? "Riskide miinimumini viimine," sõnab Anis. "Teatavasti on autospordi fotograafia väga suurte ohtudega seotud ja selleks, et neid ohte viia miinimumini, tuleb mõelda ja vaadata, kust ja kuidas on võimalik teha. Kogu see asi aga toimib kogemuse ja ala tundmise peal. Siiski on autospordis ka kirjutamata reegel, mis minu arvates iseloomustab väga hästi seda ala - kunagi ei saa milleski kindel olla. Nii ongi see üks kompromisside pidev tegemine iseenda ja teistega, selleks, et jäädvustada parimaid momente. Küll olen aga seda meelt, et ükski pilt, ükskõik kui hea see ka poleks, ei vääri surma! Paljud peavad autospordifotograafe kahjuks "kivipalluriteks". Seda väljendit kohtab Eestis liiga tihti, kuid mina vaidlen sellele kindlalt vastu. Kahjuks muidugi tehakse selliseid järeldusi pinnapealselt ja üldistusi pannes kõigile."

"Tahan öelda suured tänusõnad oma lähedastele, kes on vastu pidanud minu kõrval. Pikki nädalaid kodust eemal olles ei ole see just kerge töö, kuid tänu kokkuhoidvale perele on see võimalik," lisab ta.